Elu,  Lapsed

Imeline.

Uued tuuled tõid meile uue elurütmi.

Väikesed poisid said paar päeva lasteaias käia, kui juba olid küljes sõbrad nohu ja köha. Me siin kangelaslikult jätkasime rütmiga, kus tuli poisse lasteaeda harjutada ja ise tööl käia. Nohu tuli ja läks, aga köha jäi.

Albert ja Hagen köhivad teist nädalat järjest ja eile saabus siis see päev, kus tuli tööl sõita poole päeva pealt tagasi koju. Sain rahulikult tööl olla ei rohkem ega vähem, kui 40 tundi ja natuke peale. Imeline, lihtsalt imeline! Ma olen antibiootikumiusku inimene. Mida iganes, öelge, mõelge- jätke enda teada. Ei huvita. Keegi Hagenile määranud ei ole, aga vaatan, et Alberti kõrvalt tallegi Ventolini anda ei tee paha ja nii ongi, et Ventolini, antibiootikumi ja vajadusel siis muud rohtu ka, pluss need hirmkallid D-vitamiini kummikarud. Albert peab saama suuremas koguses D-vitamiini, aga need pihustatavad ja õlised tilgad ei ole üldse hea maitse ega lõhnaga, kuid kummikarusid süüakse meeleldi. Mulle meeldisid need ka, oleks terve purgi vabalt võinud korraga sisse jõhverdada.

Pildi järgi saavad ilmselt kõik aru, et me tegime midagi väga hea süüa, eksole. Lasanjet. Mina keerutan armastusega beśamellkastet kokku, laon kihiti seda ja teist ja siis need kaks põrsast peale sibulate ja küüslaugu laiali loopimise muud ei teegi. Nad ei söö. Olen kõik valmis tõstetud portsud ise ära söönud. Lisaks tuli veel Alexander koolist, kes võttis paar ampsu ning teatas, et tal on kõht täis, et siis Alexanderi portsu sõin ka ära. Vabalt. Minu arvates sai lasanje imeline. Lihtsalt imeliselt imeline. Ilma irooniata. Ma tegelikult oskan keskmisest paremini süüa teha, aga ma väga ei räägi sellest.

Olen aru saanud, et ma võin olla ükskõik kui suur tõbras, aga lapsed armastavad mind ikka sellisena nagu ma olen- mind ei suuda asendada isegi Lauri ega Annabel, kuigi nemad võiksid olla poistele läheduselt minust järgmised.

Täna hommikul tuli Hagen jooksuga ja tõi mulle tühja lutipudeli. “Anna!” Misasja, ja ulatasin talle lutipudeli sama targalt tagasi. Hagen surus mulle selle uuesti pihku ja tormas minema, järgmisena tõi ta köögist suure jooksuga Alexanderi kakaopurgi ja kordas uuesti: “Anna!” Selge, see mehike tahtis lutipudelist juua kakaod. Ja mis saab mul olla selle vastu, kui laps tahab kakaod ja just nimelt lutipudelist?!

Lutipudel? Jah. Meil on veel lutipudel ja kord päevas, keskööl, joob Hagen lutipudelist sooja piima. Kui Lauri on lähetusel olnud, siis mina pole seda kesköist piima talle toonud ja Hagen on kenasti hommikusöögini elus püsinud, aga kui Lauri tahab, siis las toob. Luttidest veel nii palju, et Hagen popsib lutti magades, muul ajal mitte. Albertil enam lutti ei ole, aga see on nii alles nii värske muutus, et pole millegist väga rääkida, mähkmetes käivad nad näiteks mõlemad. Et siis, arvake mida tahate, öelde mida tahate- jätke enda teada, mind tegelikult ka ei huvita.

Nende aastate jooksul on selgeks saanud, et mind tõesti ei huvita, aga lendu lastud sõnad võivad ikka puudutada, seetõttu ma väga diskussioonidesse ei lasku. Ma ei võta sõna, kuidas keegi peaks elama oma elu, seetõttu ei sobi mulle, kui keegi kõrvalt tuleb ütlema, kuidas mina peaks toimima ja toimetama. Nulltolerants. Ma ei ole ülbe, ma olen otsekohene, aga see ei tähenda, et ma ei hooli…

Pigem mõtlen, et kas nüüd hakkabki siis nii olema. Kas nüüd ongi siis nii, et elu on üks lõputu jooksmine punktide A-B-C-D-E vahet ja tegemist on katkematu ahelaga, mis algab otsast peale. Kas sellest saabki uus rutiin? Mind on vaja, aga nagu ei ole ka. Mul on aega, aga mitte enda jaoks. Mul on õigus otustada, aga mitte nende asjade üle, mis puudutavad mind ennast… Imeline!

Jätke vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.