Laupäev ja muu pudi

“Sa tahtsid ta ära tappa! Ma tean küll! Sa tahtsid ta püksi pista ja ära tappa,” karjus pisarais Alexander ja hoidis pihus oma Siutsut – oma kaisukat. Lõhkusime jälle rallit sõita ja radade valimise vahele tavatseb Alexander Annabeli asjadega sigatseda: topib tagumiku alla õe lõualiigeste jaoks mõeldud soojakotti, loobib tema voodist patju ja hõõrub oma pepuga Annabeli padja otsas ning sõna ei kuula. Lubasin Annabelile, et võib võtta Sassi kaisuka ja selle endale püksi pista. Ülepiiriliselt sõge Alexander oli karistuse äärel: Annabel tormas tema tuppa Siutsu järele ning tagasi tuppa naastes siis juba vennas nuttis. Asja pärast.

Pole juba paar õhtut lastega mänginud. Eile olin öösel tööl ja puhkasin kodusest möllust, üleeile oli mingi draama ja õhtu enne seda… täpselt ei mäletagi.

Täna oli aga see kaunis laupäev, kus õues siras päike ja Nõos oli kodukohvikute päev. Läksime meiegi liikvele terve perega ning lõpetasime pargis, et tutvustada väikestele poistele uhket ronimisrada. Poistele meeldib jalutada ning nad on võõrsil nii vaiksed ja vagad, võiks arvata, et polegi minu lapsed. Tahtsin nii hirmsasti meist perepilti teha, aga ei saanudki, sest koju jõudes hakkas Albert karjuma ja keeldus koostööst ning minul oli tunne, et ta polegi minu laps. Tegelikult on Albert ja Alexander mulle need kõige lähemal…

Alexander on nüüd ametlikult teise klassi üle viidud. Lõpetas nii, et tunnistusel eesti keel neli, aga muu siis esimese klassi lapsele kohaselt viis. Kui viielised käisid vastuvõtul, siis Alexander mitte ja teda see ei häirinud. Ma näiteks ei mäleta, et mina oleks hinnete pärast tujul langeda lasknud ning eks ma pean Alexanderiga pragades teinekord peeglisse vaatama.

Et noh, selfimeister tegutseb taas – tablett jäi hommikul keele alla panemata…

Annabel lõpetas otseloomulikult nii nagu oodata oligi: puhta viielisena ning sai tunnustada olümpiaadidel osalemise eest (füüsikas siis maakonnas teine).

Annabel tahab elada hästi ja eks ta selle nimel ka teeb tööd: ta tahab maailma näha ja olla sõltumatu, osta endale ilusaid riideid ja elada hästi. Annabelil on eesmärgid ja ma ei kahtlegi, et ta need saavutab. Annabel lubas suveks abiks olla vendade hoidmisel ning nii taskuraha lisaks teenida. Jah, ma maksan talle kuigi ta seda ise ei soovi, sest ma tahan nii ja ma ei küsi mitte kellegi arvamust. Siiski, kas peaksin ametliku töölepingu vormistama ja riigile makse maksma?

Mul oli eile nii kahju tööle minna, kui väike Hagen jäi mind väraval vaatama oma suurte ja õnnetute silmadega… aga tööl oli vaikus ja rahu. Jah, me tegime tööd, aga öösiti on see pluss, et personali on vähe, üldjuhul on tööl väga toredad inimesed ning tegelikult on vaikne. Keegi ei karju. Ja siis tegelikult tunned puudust sellest hullumajast ja teisalt jälle puhkad pikali visates päriselt, mis sest, et küljealune on kõva ja päevi näinud…

Praegu on olukord selline, kus Alexander arutles, kas kassile tohib piima anda ning jõudes heakskiitvale järeldusele, et võib küll, kallas kassile piima ning see asus seda lakkuma…. nüüd on meil kaks kassi, sest ka Hagen pidas paremaks kaussi piima nõuda ja seda Milo kombel lakkuma asuda. Põrandal.

Ma päriselt ei jõua kätte ette panna: olgu siis kass ja elu läheb edasi. Päike tõuseb homme ju ikka idast, eksole ju?!