Suured ja väikesed mured?
Suur mure. Albert ja Hagen tulid lõuna ajal lasteaiast, rõõmsad ja rahul, kodus mängisid mõnus muie näol ning kõik oli hästi. Paari tunni pärast olin mina omas elemendis külili diivanil, Hagen hõõrus mul seljas ja selja taga, Albert seisis pihud mudelautosid täis ning muud nagu ei olnudki. Ja siis Albert röögatas, viskas täie jõuga mudelautod kus seda ja teist ning tormas Lattele kallale. Lendasin diivanilt püsti nagu pudrukuul, haarasin hüsteerias Alberti käest ja küsisin: “Mis see nüüd oli?” Minu viga, olin kummargil ning õigel kõrgusel, et mulle täie jõuga karjumise saatel lahtise käega vastu vahtimist panna. Edasi rabas Albert laualt mingi natuke suurema auto, viskas selle puruks, rabas maast suure punase ralliauto ja viskas selle ümber, rabas laualt Sassi nutikella ja viskas kogu jõuga vastu ust, siis tormas Alexanderi tuppa, märatses ja loopis mänguasju, rabas Sassi õpikut, virutas Sassile vastu nägu, karjus kohale tulnud Annabeli, karjus minu peale, pigistas enda kätt ja lubas endale haiget teha, lubas võtta haamri ja Sassi teleka puruks peksta, riiulid puruks peksta….

Ja seda kõike täiesti tühja koha pealt, vaikusest. See on siis nüüd teine märatsemiskord. Laurit ei olnud kodus, helistasin talle ja küsisin, kus ta on, Albert märatseb. Muigavast ja rahulikust lapsest sai hetkega keegi, keda ma ei tundnud, keegi, keda ma tunda ei tahtnud. Mingil hetkel ma tardusin, ei teadnud, keda või mida kaitsma peaks. Täiskasvanud inimene, abitu. Kui eesimesel korral arvasin, et Albert on väsinud, et Alexander ja Hagen provotseerisid, siis seekord ei olnud mitte ühtegi faktorit…
Väikesed mured. Mulle tohutult meeldib allahinnatud toitu osta, et nagu kokkuhoid ja toidupäästmine 2 in 1. Ja mulle meeldib Külitse Konsumi valik, sest seal on näiteks koorest jogurtit, ning Oma Pala sortimendist maaaaaaaailma parimad vastlakuklid. Panin tähele, et enam sama kuupäeva “kõlblik kuni” tooteid polnudki allahinnatud. Juhtisin Põlva Tarbijate Ühistu tähelepanu ühele ja teisele ning muuhulgas siis ka allahinnatud toodete probleemile. Põlva Tarbijate Ühistu enam tooteid alla ei hinda, vaid päeva lõpus annetab need tooted, mida päeva jooksul täishinnaga ära ei ostetud, Toidupangale. Väga armas ja üllas ju!
Vaadake siis kuupäevi, eriti piima-, kala- ja lihatoodetel! Päris ilus üllatus ju päeva lõppu, kui avastad, et suur ostetud lihtatükk on tänase aegumisega ning vajab kohest realiseerimist.
Suurperedel on alati võimalus liituda Toidupangaga, ma ei pea seda meie pere puhul vajalikuks, aga meie hästi toimimine tugineb tegelikult päris korralikult allahinnatud toodete tarbimisele, kampaaniatoodete ostmisele, Amazonist tellimisele ning sellele, et head inimesed meie pisikestele poistele kottide viisi riideid ja jalanõusid on andnud. Selle viimase ees jätkuvalt meie pere suur tänu.
Ja siis ma lihtsalt tunnen ebaõiglust selle pärast, et me püüame olla tublid. Me ei ole Toidupanga klientuur, sest meil ei ole seda abi vaja, aga meie lemmik pood võtab meilt võimaluse osta allahinnatud Oma Pala vastlakukleid! Meid on kuus, väikesed sõrmed tahaks rohkem kui üht kuklit, suured käekesed võtaksid ka kolmanda, aga täishinnaga… Külitse Konsum kaotas meie näol kliendid. Ja ma olen nii kuri, et pean harjuma käima kusagil mujal. Rimis näiteks, Selveris, sest tee peale jääv pood tegi meile ebasoodsa valiku. Ok, meil on Nõo Coop ka ja see katab elutähtsa, aga suuremad sisseostud tuleb nüüd teha mujal.
Täpselt samamoodi karistab riik tublisid hakkama saamast: amputeeritud jäsemed “kasvavad” tagasi ning puuded kaotatakse jne… Ning siinkohal tunnen, et minu hädad on nii väikesed…
Frustratsioon on igal ühel oma.