Albert,  Alexander,  Elu,  Emotsioon,  Hagen,  Lapsed

Mõtlemiskoht

“Mõtlemiskoht” oleks justkui pärit karupoeg Puhhi suust, aga see selleks…

Mängisime jälle lastega arvuti taga rallit ja juhtus nii nagu poleks pidanud: rooli laba lagunes minu sõrmede all ja nii õnnetult, et seda parandada ei anna. See on Alexanderi rool, tema enda taskuraha eest ostetud ja nüüd on see katki minu pärast… Alexander hakkas aga lohutama, et ma poleks kurb, sest ikka juhtub. See seitsmene poiss lohutas mind, mitte mina teda. See seitsmene lohutas mind, sest mina lõhkusin tema asja… Ja siit siis mõtlemiskoht mulle, kui suur võib olla ühe väikese seitsmese süda…

Kuna ma hakkasin seda siin kirjutama eile õhtul ja jätkan nüüd, siis hommikuks on toimunud arenguid: Alexander käib ja ketrab nagu rikkiläinud grammofon, et ma ei pea talle uut rooli ostma, et ikka juhtub, et läheb katki, ei ole ju hullu, et läks katki ja ei ole vaja osta, ei ole vaja osta, pole hullu et katki läks jne. Ta kordab seda nagu mantrat, et lõpuks ise ka uskuma jääks, et pole hullu. No on ikka küll ju!

Ma pole tegelikult ju väga ammu kirjutanud, sest ma olen väsinud ja tühi ning jälle on peal “ma ei taha jagada”, aga siis mõtlesin jälle, et see siin on eelkõige mälestus meile endale. Lisaks oleme siin riburada mingi kuradi haigusega võidelnud ja nii ongi, et minul algas “puhkus” nädalakese varem planeeritust… Samas viimase kirjutamise ja praeguse vahele on mahtunud nii mõndagi.

Albert ja Hagen on hakanud päriselt teineteisega mängima, ehkki Hagen on kohutav terrorist ja sellest lähtuvalt siis Albert pisike piripill. Hagen on hakanud venna torkimist suisa nautima, Albert on aga jätkuvalt abitu. Huvitav on jälgida, kuidas Hagen saab Alberti jutuvadast aru ning siis jällegi kuidas Albert mõistab Hagenit ja kõik toimib. Tegelikult päris müstiline, millisel tasandil see arusaamine toimub.

Hagen on juhtfiguur, aga Alberti ei ole lihtasalt käepikendus, vaid tasaselt kulgev ja omamoodi mõtlev suurem vend. Kui üle viskab, siis pahandab Albert väikevennaga ning kutsub korrale, see muidugi ainult naerab ja laseb omasoodu edas, aga kui meeleolu soosib, siis tegutseb koos Hageniga ja selle taktikepi järgi. Hagen on nagu pisike pudrukuul kes lendab kiirest ja kaugele ning kõigile kuuldavalt, Albert kiiresti ja kaugele ei liigu, aga see-eest on ta häälekas.

Üks tore pissipotijooks ka vahele. Sellest, kuidas Sass potiga jooksis nii, et vennase pissi potist kahte lehte lendas, seda ei ole…

Poisid on mähkmevabad, seda siin on juba söögi alla ja peale mainitud, aga tuleb tõele au anda ja mainida, et pesumasinasse musti riideid ladudes uriini lehk pildi virvendama kisub; et õhtuti keegi ikka sulle koridori vaiba peale või siis Annabeli tuppa roojab; et keegi su tekinurga täis kuseb või oma teki peale situb, mis sest… Tegelikult läheb ju hästi, lihtsalt vahepeal tundub, et seda kõike muud on nii palju. Pesu saab pestud, sitt saab koristatud ja elu läheb edasi.

Avastasin siis kirjutamise vahepeale, et keegi on käekotist kõik trühvlid ära söönud. Lasin neid Lauril endale osta ja siis pistsin kõik käekotti, sest see tundus nii turvaline ja kaval koht olevat peitmiseks.

Nüüd siis edasi meie argiste juttudega: piss ja kaka, ehk inimkeeli kusi ja sitt. Kui sein on ees, siis edasi lugema ei pea.

Albertil on probleem kakamisega: ta hoiab kinni nii kaua kui võimalik, aga vot potti ei tee ja püksi ka mitte. Tegelikult olin ma selle teki peale sittumise üle päris rõõmus, sest ta sai vaevast lahti ja tekk ühes tekikptiga puhtaks pestud. See, kui ta hädas ja vaevas ringi tatsab on kordades jubedam. Mul mingil hetkel katkes kannatus ja kasutasin tema peal microlaxi ja siis istusime reaalselt pool tundi potil. Mina istusin veini täis kanistri peal, Albert istus karjudes potil ja hoidis häda kinni, isegi microlaxiga, täiesti ulme, aga lõpuks sai ravim võitu ja laps vaevast lahti. Kõik võitsid!

Mamma on nüüd piinlikusest kivi alla ennast kerra tõmmanud, sest tütar kasutab sõnu, mida isegi suured inimesed valjult öelda ei tihka…

Ma vist ei tohiks selliseid asju kirjutada, et rikun ju sellega laste privaatsust… Aga see on elu, minu elu selle peaaegu, et neljasega: poisiga, kes tahab nii väga rääkida, aga ei tule seda kõnet sellisel kujul nagu teistel, poisiga, kes saab aru, aga mingi lüli on vahelt puudu, et tuleks tulemus, poisiga, kes on pahuksis iseenda ja kogu maailmaga, poisiga, kes võib olla korraga nii armas ja siis jälle nii võimatu…

Hetkel siin (hommik) on meil käsil ka see kakamise teema: Albertil on häda, aga potti ei tee, püksi teha ei taha ja hoiab kinni, siis rullib ennast mööda põrandat üks käsi tagumiku ees, teine suu ees ja kraaksatab nagu vares. Kui häda jälle elada laseb, siis sööb pannkooke ja vaatab multikaid. Hagen karjub külmkapi ees, peksab jalga vastu maad ja nõuab “seda”. Kõik poisid said pannkooke, väikestele lõikasin lahti ja panin kõvasti poosi, aga Hagen ei taha neid pannkooke, vaid hoopis neid teisi. Ma ei saa aru, mis neil vahet on, aga tema jaoks on ja nüüd käib röökimine. Mul on aknad lahti, ja jälle tuleb meie majast karjumist…

Tegelikult on Albertiga praegu päris helged hetked mõne agaga, aga üldjoontes tundub, et meil läheb hästi ja tõusvas joones! …seda muidugi hetkeni kui kirjutan jälle, et kõik on nii halvasti.

Albert joonistab usse ja kalu. Kui üks käsi ära väsib, siis teeb teisega- multifunktisonaalne mees.

Vahepeal olid ju jaanid! Ja see kõik tuletab mulle taaskord meelde, kui olulised on pere ja sõbrad! Sellest lähtuvalt siis käisime lastega ka maal. Mamma juures on nii ilus! Enamus pilte siin on lastest tehtud maal, lihtsalt vahemärkusena… Ma ei satu sinna enam eriti tihti, viimastel aastatel on käigud kuidagi väga harvaks jäänud ja siis kui käin, siis on kõik kuidagi nii uus ja teistmoodi, mis sest, et tegemist on ju ikkagi minu lapsepõlvekoduga.

Selle pildi eest saan nüüd oma miinuspunktide normi lõdva randmega täis, aga elame edasi.

Elust ka selle nurga alt, et meil on 2 koera: Latte ja Freya. Latte ei näe muidugi enam nii puhvis välja, aga see polegi siin teemaks. Freyal on endiselt traksid seljas ja üksinda teda aia peale lasta ei saa, sest paneelid on kohati nii kõrged, et hea tahtmise juures mahutaksin ennast sealt ka mõningase kaapimise või siis kaevamise peale minagi läbi. Freya sünnipäev pidi olema orienteeruvalt 6. veebruar 2023, aga passi sai ta kuupäevaks hoopis aastaarvuks 2022, sest hammaste järgi pole ta kuidagi 5 kuuse koera mõõtu. Freya on elanud oma senise elu alatoidetuna ning kaalub kusagil 10 kg vähem kui peaks… Me vaikselt söödame teda jägi oma vanusele, just nimelt vaikselt, sest ta ta pole harjunud. Oma olemuselt on Freya aga kutsikas kes armastab ülekõige inimese lähedust, on uudishimulik ja väle, hästi sõbralik ja heake. Lapsi vaatas ta kohe, et need ju omasugused ning meil pole ühtegi konflikti tekkinud ei toidu ega muu peale. Meie väikesed poisid ei tiku väga karvaseid mutsutama ning selline rahulik teineteise kõrval eksisteerimine ongi ehk kõigile hea.

Liigun nüüd tagasi oma maailma. Tänaseks peatükiks saab “Tants ümber kaka ja pisarates vares”.

Jätke vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga