-
Standardid
Leegin mööda elamist ringi ja mind saadab hais, mis meenutab okset. Ei saa aru, kust see küll tuleb, aga kõikjale, kuhu lähen mina, seal on ka hais. Kõhutõbe meie majas olla ei tohiks ning mõte hakata pärast söömist oksendamist esile kutsuma on ka jäänud ainult mõtteks. Pealegi, ma ei ole veel täna ise söönudki… Mis seal siis ikka: lõpuks tuli meelde, et Hagen lasi väikese lonksu okset minu särgi peale. Täpselt kaeluse äärde- sinna silmad ei küündi, sest lott jääb ette. Lõualott. See ei olnud isegi okse vaid lihsalt selline väike lonksuke maosisaldist, mis haises lihtsalt nii, nagu oleks orav mulle loti vahele ära lõpnud. Seda, kuidas lõpnud orav haiseb,…
-
Krõpsuke
Al.der: “Emme, kas ma krõpsukest saaksin?” “Ei saa, pudruke saab kohe valmis!” Al.der: “Aga kas ma SIIS saaksin krõpsukest?” Tüüpiline hommik meie moodi. Ime kombel magab praegu Alexander ennast veel ilusaks. Toit ja kakao on laual juba jahtunud ja ootab seda sööjat. Sass on täna lasteaiast kodus. Plaaniliselt, sest viisin eile hommikul tõlla töökotta ja nüüd oleme jalamehed ning no hallo, palju on ikka palutud, et ma jalgsi peaksin tal lasteaias järel käima. Provva jala ei käi ja vett ei joo… Laisk. Laiskusest veel: kõige tipuks avastasin kasvuhoonest arbuusi, umbrohu alla mattunud ja puha. Pildil degusteeribki noorhärra meie enda kasvatatud arbuusi. Valetan! Meie enda isekasvanud arbuusi… Tõmbasin suvel arbuusitaime kasvuhoonest…
-
Tere varahommikust! Hommik nagu iga teine, lihtsalt täna on erilisem kui oli eile. Pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna. Ma tõesti ei saa aru, mis eriline aura meil selle sittumisega siin peres on? Lauri arvas, et süüdi on mähkmed, aga tegelikult vahet pole, mis me talle ümber paneme, iga hommik lainetab. Täna siis kohe nii. Õnneks mina läksin Sassi lasteaeda viima ja see puhas rõõm avastada ja kasida jäi Annabelile. Lihtsalt mina viisin prügikasti pärast välja. Hais oli selline, nagu oleks valamukappi orav ära lõpnud. Ja kui rääkida lõpnud oravatest, siis uskuge mind, ma tean, millest ma räägin. Suur häpening oli hommikul veel: keerasin lastele pläusti kokku ja viskasin lillkapsa…
-
Inetu inimene
Mul on praegu nii halb olla, sest olen nii inetu inimene, et süda läheb pahaks…. Annabelil oli täna ortodondi aeg ning ootasin teda koos väikeste meestega autos. Meie kõrval oli parklas koht vaba ja siis keegi sõitis meile sisse. Minu esimene reaktsioon oli… Kõike ma ei mäleta, ma loodan, et see õnnetu naisterahvas ei mäleta üldse midagi, mis ma talle ütlesin esimese hooga. Mäletan ainult, et küsisin ta käest, kuidas ta üldse need load sai, kui isegi parkidagi ei oska. Iseennast teades ma seda suleste ja karvaliste loetelu ei kasutanud kohe kindlasti, aga ma olen ilma nende rumalate sõnadetagi inetu ja nõme. Loomulikult ma vabandasin pärast tema ees vähemalt kümme…
-
Plaaster pealt
Püüan olla delikaatne, aga välja kukub nagu alati ning lõpuks andsin kiusatusele järele. Kirjutan lõviosa poistest, kuid tegelikult peaksin kirjutama ka Annabelist. Püüan olla delikaatne ja austada tema privaatsust, püüan olla taktitundeline ja mitte ennast peale pressida, aga tunnen, et olen ta kuidagi välja jätnud või eemale ajanud. Tean, et ta ei pane pahaks, kui räägin temast natuke rohkem, sest ma ei ületa piire, mida ma ei tahaks, et minu puhul ületatakse. Annabel vahetas sügisest klassi: kolis ühest paralleelist teise. Ta tuleb nüüd koolist koju, on õhinat ja elevust täis, vadistab rõõmsalt oma koolipäevast ning on õnnelik. Lõpuks. Olen tegelikult siiralt tänulik Covid-19st põhjustatud distantsõppele, sest Annabel sai turvaliselt toimetada…
-
Hakkan otsi kokku tõmbama
Vahel lihtsalt on nii, et tuleb hakata otsi kokku tõmbama. Ei teagi, millisest otsast. Kõige suurem mure on see, et eelkaitsmine on oktoobris ja mul on kondikava tehtud, aga liha luude peale kasvatatud pole. Kas hakata kokku tõmbama ja jätta kõik pooleli või tõmmata teist otsa ja ennast kevadele ja lõpetamisele lähemale sikutada? Oi, kus paljud saaksid irvitada, kui kõik pooleli jätan- irvitada, parastada. Olen kuulnud palju soovitusi, kus võta akadeemiline ja tiksu omas rütmis. Mis vahet seal on, kas akadeemiline või kohe lõpp, sest reaalselt ei jõuaks ma kummalgil juhul kusagile. Mõned arvavad üldse, et laste kõrvalt on normaalne, et mina jooksen iga vile või plaksutamise peale. Asi see…
-
Lihtne elu
Kell on 11 ja selle asemel, et põrandalt tatart korjata, istun ja kirjutan. Lastest, emotsioonidest, sitast- lihtsast elust. Vabandan juba peenetundeliste ja intelligentsete inimeste ees, kelle jaoks on sõna sitt ehk liiga palju. Kuidagi väär tundub öelda kaka või läbiseeditud toidujäägid. Kui Sa ikka igal hommikul alustad päeva sita sees, siis on see lihtsalt nii. Ma ei viitsi hakata neid tärnikesi ka toksima. Ei viitsi. Kell on 11, tatar ootab põrandalt kokkupühkimist, pesumasin huugab täistuuridel, kuivatist on vaja pesu riiulitesse sorteerida, ahjus on lõunasöök ning mina istun seekord kammitud juuste ja pestud hammastega siin arvuti taga ja toksin. Nagu rähn: toks-toks-toks. Hagen on saanud uue outfiti ning magab lõpuks ometi…
-
Excelitegija, kes tegelikult mitte midagi ei tee.
“Ooo, meil on süüa, oi, meil on suppi ka,” mitte just üks-ühele, aga sarnase lausega tuli eile Annabel koolist. Ehk siis: küpsetasin eile kooki ja tegin suppi ka, mis oli täiesti mõttetu tegevus. Esiteks, see oli kuradi hea ja lihaline supp koos klimpidega. Ma armastan klimbisuppi ja klimpe veel enam. Tavaliselt teen klimpe topeltkoguse, et ennast süüdimatult neist täis süüa ilma, et keegi peaks ilma jääma. Minu vajadused on alati kõige olulisemad, seda teavad ilmselt kõik. Egoist, pessimist. Mis -ist ma veel võiks olla? Igatahes, supp oli maitsev ning nõudis aega tegemiseks. Ei olnud nii, et kallasin purgist potti ja lisasin vett ka. Täna sööb seda suppi igatahes meie Latte.…
-
Suslikud
Alexander tõi mulle jälle lilli. See vana suslik peaks homme lasteaeda minema, aga ta on teinud kõik võimaliku, et sinna minema ei peaks: otsib põhjuseid ja luuletab ennast haigeks. Täna teatas mulle, et tema ei saa homme lasteaeda minna, sest tal TÕUSEB nohu. Kui teistel tõuseb tuul ja tõusevad maksud, mis meil tõuseb nohu. Sedasi. Annabelile rääkis ta, et peab oksele hakkama, siis ei pea lasteaeda minema. Öökida ja rögatseda oskab ta suurepäraselt. Ma kodune inimene ja milleks mulle need lapsed, kui ma neid lasteaeda surun? Eks ikka selleks, et keegi teine neid kasvataks ja neist inimesed teeks…. Eksole. Tegelikult on lugu selline, et Alexander on praktiliselt terve aasta kodus…
-
Lapsed on näljas ja ma ise olen jälle seeni söönud…
“Mida su vend seal jälle sööb? Ahaaa, andsid talle küpsist!” Naljast kaugel… Hagen on alati saama peal väljas… Ükskõik mida, aga ta on valmis kas või mööda lauajalga üles ronima, et ka osa saada. Ammu juba ei saa suuremad ilma väiksematega jagamata rahus jäätist süüa või isegi mitte pulgakommiga maiustada. Pildiltki näha, et meie pesamuna ronib kõige nelja jalaga Alexanderile selga, et saada ka jaole. Ta tahab kõike- saab ka. Täna jagas Albert näiteks talle küpsist ning hiljem kakkus Hagen venna käest õuna. Sekundiks ei saa ka neid jätta, sest talle pakutakse kõike: mänguasjadest toiduni. Hommikul degusteeris Hagen näiteks koos vennaga praemuna. Jah, vitsutas nagu vana mees põsed punnis ja…