Lastest

Alexander armastab jubedalt mängida, eksole. Tuleb koju ja esimese asjana küsib, kas mängida võib. Kui õpitud on, siis võib. Oleme seda küsimus-vastus nädalakese harrastanud ning lõpuks vaatas stuudiumist vastu eesti keeles 3 ning seda siis kodus loetud teksti tundmise eest. Küsisin rahulikult Alexanderi käest, et kuis siis nii, kas sul oli õppimata. Pojake vastas häbelikult naeratades: “Jah,” ning mina kiitsin teda aususe eest ning siis läks ta mängima.

Ka Albert oskab valetada. Väike Moosi on hädas ikka oma number kahe tegemisega: jookseb mööda tuba, hoiab kannikaid kõvasti kinni ja röögib, aga potile ei lähe. Kui pepurohtu panna luban (loe: microlaxi), siis läheb duśśiruumi, paneb ukse lukku, toimetab seal vaikuses ning välja tulles ütleb moosise naeratusega: “Kaka tuli,” aga kakat tegelikult ei tulnud. Valevorst.

Lõpetasin hommikul öövalve, käisin Lidelist läbi ning läksin koju süüa tegema ja lapsele lokke pähe keerama. Neil oli täna jõulupidu ning kui pidu, siis olgu juba olla. Annabel on niiiiii ilus, et valus on vaadata. Ma armastan teda lõpuni ja tagasi pluss kakssada kaheksakümmend miljardit nelisada seitsekümmend kuus tuhat kaksteist korda. See viimane on minu ja suuremate laste vaheline “asi”, mida ainult meie jagame.

Et siis selline väike armas tüdruk! Annabelil on jätkuvalt kõik viied, ta ei valeta (vähemalt ma loodan nii) ning hoiab oma väikeseid vennakesi niivõrd, et need jällegi armastavad teda vist rohkemgi kui mind.

Annabel küsis ühe ajaloo kodutöö raames ühe küsimuse kohta minu käest vastust. Sai sellise vastuse, et õpetaja selle kohe eraldi stuudiumis talle ära märkis. See on tegelikult üks väheseid kordi, kui ta midagi küsib. Tegelikult olen tal aidanud geograafias kaarti õppida, sest see aine lihtsalt ei kõneta teda, nagu ei tee seda ka käsitöö . Erinevalt minust meeldib talle kehaline, aga mõlemad see-eest armastame (ma ei tea, kas see on just kõige õigem sõna) reaalaineid. Mõnna ütles juba, et väikestviisi ootab gümnaasiumit, sest siis on lootust rahvatantsus käima hakata. Mulle meeldib, kui Annabel tuleb ja vadistab oma päevast, mõtetest.

Seda teeb tegelikult ka Sass, kes erinevalt Annabelist lendab suure energiaga peale jasiis tulistab kõik emotsionaalselt välja või siis silmade sädeledes arutleb kummaliste asjade üle. Näiteks vaevab Sassi, kui palju kulutab üks lambipirn minutis elektrit ning kui palju see maksab. Siis tahab ta teada, miks ma tööl käin, miks ma pean ning kui palju ma selle eest raha saan. Jõuluvanale on ta kangekaelselt keeldunud kirja kirjutamast ning nüüd ei teagi viimane lapse soove- raske on.

Jõuluvanast nii palju, et Sass tuli koju ning teatas, et kõik lapsed koolis räägivad, et jõuluvana pole olemas ning emmed-issid ostavad ise kingitused. Lajatasin Sassile vastu, et tõesti, halbade laste juures jõuluvana ei käi ja kingitusi too, aga nende vanematel on oma lastest kahju ja siis teevadki nad ise oma lastele kingitusi. Heade laste jaoks on jõuluvana olemas, päriselt! Sass oli natuke kahtlev. Küsisin siis, et mis ta mõtleb, et ma olen nii rikas, et suudan neljale lapsele kingitused osta?! Rohkemat polnudki vaja, et Sassi kahtlused jõuluvana olemasolust hajutada.

Jõuluvanaga kohtumine on Albertile jätnud kustumatu mälestuse. Pakkisin parasjagu Lauri kingitust ning Albert sulges ennast pakkepaberit ja karpi nähes duśśiruumi ning keeldus sealt välja tulemast.

Et siis sedasi.

Hagenist ka: kui tema peale häält tõsta, siis ta hakkab pahandama ja mind tuttu ajama: “Tuttu lähed, tuttu lähed,” ning ise on seejuures nagu tige väike herilane. Herilane räägib palju ja täiesti arusaadavat juttu. “Issi vaata, puuts,” ning keerab naeratades pepu ette ja osutab pepule. Tõin hommikul hunniku mandariine ning need valgusid kotist põrandale, korjasin kokku, aga kott vajus uuesti laiali. Sai siis öeldud see õnnetu “persssssse” ning Hagen jooksis ümber koti ning seletas ikka “pessse” ja “pessse”. Ma loodan, et tal on haugimälu ning homseks on see unustatud. Mulle meeldib, kuidas väikesed vennakesed on koos hakanud mängima ning tänu millele on Albertil tulnud uus fraas: “Anna mulle ka!”

Vot, et siis sedasi. Valvame edasi.

Kui kellegil tuleb hea idee, mida üks 8 aastane poiss endale jõuluks tahta võiks, siis mul oleks huvitav teada. Lihtsalt niisama, puhtast hasardist.