Elu,  Emotsioon,  Lapsed

Insuldieelne seisund.

Viimaste päevade jooksul tunnen, et insuldist pole enam palju puudu, sest selle äärele suudab mind viia ei keegi muu, kui minu armas Alexander ning lisaks temale mõned ekstrad argipäevast.

  1. Alexander ei loe, mitte, et ta ei oskaks, vaid ta lihtsalt ei loe ja kõik ning seepärast on tema lugemisoskus kasin. Ma võiks kõrvade peal kõndida, aga tal on ükskõik. Ma võiks ennast lõhki röökida, tal on ikka suva. Õhtu lõppeb ikka sellega, et me mõlemad nutame… mina suurest ahastusest ja tema… ma ei teagi, miks. Sest tal on suva?
  2. Esmaspäevaks oli vaja Alexanderi spordikott kokku pakkida, aga polnud kotti… Kott oli kadunud ja ma ei suutnud meenutada, kas ta tõi selle koju või ei toonud ning ta ise ei teadnud muidugi mitte midagi. Nii ma siis pahisesin mööda elamist pühapäeva hilisõhtul ringi ja otsisin kotti, tulemusteta. Kirjutasin talle päevikusse kogu südametäiega vabastuse, sest kui kotti ei ole, siis kotti ei ole ning koos sellega pole ka tosse ega dresse. Mul oli kõrini.
  3. Alexander leidis esmaspäeval spordihoonsest kaotatud/leitud asjade hulgast spordikoti üles, aga kehalisse ei läinud, sest tal oli ju vabastus. Läksin seda kuuldes endast õue.
  4. Praegu viib mind insuldi veerele näiteks Alberti inisemine ja Hageni rahulolematu piiksumine, sest Peppa lõpetas ruigamise ning nemad tahavad just seda multikat vaadata. Minu arvamus ei loe. Ma ei teagi, mis seda vererõhku rohkem tõstab, kas põrsas Peppa või nende väikeste inimeste kräunumine, või hoopis see, et ma olen, aga ei ole ka. Peppat on teatud olukordades kergem taluda, näiteks nagu siis, kui ma kirjutada tahan.
  5. Hakkasin täna pesema tema kaotatud ja leitud spordikoti sisu. Selgus, et tossudest on alles vaid üks, kotis vedeleb ka õnnetult üksik kinnas, lühikesed spordiriided on sootuks kadunud… Allesjäänud dressid ja käterätiku koos sokkidega panin pessu.
  6. Alexander vingutab väikseid vennakesi. Albert näiteks hakkab juba õhtuti rahulolematult häälitsema Sassi liginedes ning tõrjub teda eemale, sest ta ei taha, ta kardab… Ja Alexanderile pakub lõbu, kui vennad karjuvad, nutavad… Alexander on ülepiiriliselt intensiivne ja agressiivne.
  7. Alexander ei saa aru, kui talle 1 kord kenasti öelda… Ta ei saa siis ka aru, kui talle mitte nii kenasti 10 korda öelda…. Lõpuks mina haugatan, Alexander nutab ja süüdistab, et ma/me ei armasta teda, et miks me ei võiks temaga kenasti rääkida. Igal võimalikul juhul ta ei kuula, protesteerib ja lõpuks nutab, sest tema on ohver.
  8. Alexander manipuleerib ja terroriseerib Annabeli ning siis viimane käib ja kaebab. Olgu, Annabel pole alati ka süüst päris puhas, aga ikkagi… Et siis kaitsed Annabeli ja teinekord jällegi Sassi… Kraaklemine käib ja kõige keskmes on ALATI Sass…
  9. Kõike on nii palju.

Alexanderi klassijuhataja jällegi iseloomustab teda, kui rahulikku, sõbralikku, püüdlikku ja abivalmist poissi, kes tahab olla hea ja sõnakuulelik… Arvab, et Alexander elab koolist kaasa saadud pingeid kodus välja. Võibolla. Ma ei tea, mina näen õhtuti hoopis teistsugust Sassi ning meie saame siis tunda ja näha pingetest laetud väikest Alexanderit. EI teagi, kellele kaasa tunda.

Annabel andis teada, et leidis spordihoonest ka kadunud tossu üles…

Albert ja Hagen kallasid orbeezid laiali. Kes veel ei tea, siis need on pisikesed vees paisuvad terakesed. Milleks üldse lastele sellised asjad kätte anda? Ikka selleks, et Alberti peenmotoorikat arendada, aga Alexander arvas olevat ägedam vennakesi neid mööda elamist laiali loopima õpetada ja nii siis täna Albert otsustaski kõik maha valada ning Hagen sinna sisse sukelduda. Õnneks küll mati peale, et hea oli need aknast lihtsalt välja kallata. Kogu südametäiega.

Praegu näiteks Peppa üürgab, Albert iniseb köögis, sest ta tahab nõudepesumasinast saada tühja purki kätte ja kae õudu, ei saa…

Ja mina tunnen, et rõhk muudkui läheb ja läheb järjest kõrgemaks.

Jätke vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga