Elu,  Lapsed

…ja tüli algas. Pühendatud Annabelile

See siin ei ole niisama postitus, kohatäiteks, see siin on Annabelist. Meil tekkisid eile õhtul mõningased lahkarvamused ja selle käigus valas ta mind üle automaadivalanguga, kus süüdistas mind, et ma ei kirjuta temast kunagi midagi head, ainult siis, kui midagi halvasti on…

Tegin eile õhtul tema toast pilti ja ütlesin, et postitasin juba feissbuuki. …ja tüli algas. Ma olen enda arvates olnud hästi arvestav ja püüdnud mitte tungida tema privaatruumi, aga selgub, et tegelikult tahaks ta, et ka talle kirjutades rohkem tähelepanu keeraksin. Valetasin, et postitasin ning lubasin siis õhtu lõpuks, et ei postita seda pilti, kui ta oma toa korda teeb. Ta tegi selle korda, aga ma postitan ikkagi ja selleks, et saada aru, miks selline ainult temast postitus siia kirja pandud sai. See on mälestus, eelkõige minule endale ja ilmselt ka talle tulevikuks. Tegelikult see pole esimene kord, kui ma ta toast pildi kuhugi üles riputan: mul on varemgi “ära kamminud”. Aga noh, eile siis sai see kõik alguse SELLEST.

Tegelikult ei ole mul Annabelile etteheiteid, sest ta aitab nii palju. Annabeli saab usaldada ja tema peale loota. Just see usalduse küsimus on kõige olulisem, sest minu süda on rahul, kui tema hoiab silma peal meie pere kõige väiksematel. Kui uksest välja astun, siis ütlen alati, et Annabel vastutab. Seda on vaja eelkõige selleks, et ohjata Sassi, sest see kuuene kipub ette kujutama, et tema on siis see kõige targem, kelle sõna peavad kõik ülejäänud kuulama. Aga see, et Annabel vastutab, sellest saab ta aru ja see muudab ta taltsamaks. Annabel on ise tunnistanud ka, et vahel on päris raske, eriti siis, kui Albertil, sarnaselt minuga, “ära kammib” ja ta röökima kukub. Tegelikult on nüüd Hageniga ka keerulisemaks läinud, sest see sunnik saab ju aru, et ma uksest välja astusin ja pistab vigisema. Annabelil ei ole lihtne.

Annabeli kohusetundest annavad aimu tema hinded, mis on jooksvalt suures osas viied, mõni üksik neli juhtub ka sisse, aga see on ok, isegi kolm on ok. Ei ole ok, hästi on. Tal on endale kõrged nõudmised õppimise osas, mina ei nõua, ausalt ka, ma mõnikord heidan pilgu peale, et kuis on, aga tema pärast ei pea muretsema, sest ta ise muretseb kõige rohkem. Annabelile meeldib matemaatika ja see ainult rõõmustab mind! Sellel aastal on ta matemaatikas osalenud ühel võistlusel ja olümpiaadil. Olümpiaadi tulemust veel ei tea. Lisaks on ajalooks saanud see aasta juba loodusteaduste olümpiaad ning ees on ootamas veel geograafia ja bioloogia. Geograafia olümpiaadile ta ei tahtnud minna, mina ei sundinud ka, sest tal on niigi palju kohustusi ja kui inimest ei huvita, siis ei huvita, aga siis litsuti ühelt ja teiselt poolt tema südametunnistusele ja ta ikkagi otsustas teiste meeleheaks geograafia omal ka ära käia. Tegelikult ma olen isegi natuke pahane, et kui laps otsustab, et ta ei taha, siis milleks on vaja survestada? Me olime kodus sellest rääkinud, ja arutanud… Kõike ei jõua ja kõike ei pea, aga vastutustundetu on hakata pressima. Annabelil tekivad kergesti süümekad ja kui on vaja, siis on vaja ja ta läheb ja teeb. Mulle näiteks piisab, et talle meeldib matemaatika, et talle meeldib klaverimäng ja lisaks ka joonistamine.

Klõpsisin eile mõned pildid tema märkmikust, et mida ta joonistab ja mis talle meeldib, lisaks siis kaks pilti, mille ta graafikalauaga valmis nikerdanud on. Pilte on palju ja talle nii väga meeldib joonistada, aga viimasel ajal on aega väheseks jäänud. Andsin talle täna koolist vaba päeva, et saaks pika nädalavahetuse omale lubada, sest ta on tubli ja selle sajaga välja teeninud. Kui näen, et ta on väsinud, siis olen ikka küsinud, et kas ta tahaks puhata ja kodus olla, aga üldjuhul ta keeldub ja põrutab ikkagi hommikul kooli. Täna on ta kodus ja puhkab. Ja nii ongi ja see on lubatud. Ta saab täna joonistada, võtta kätte raamatu ja lihtsalt lugeda ning istuda süüdimatult ja mängida või vaadata TikToki videosid (seda viimast küll ajalise piiranguga) 😀

Annabel vist saab kõigega hakkama: isegi kinnaste kudumisega! Mina omal ajal ei saanud ja sellest tulenevalt ei oska ega saa ma teda ka aidata. Midagi ta minu käest käsitööalast küsis, aga ma ei osanud teda aidata… Teooriast ma mäletan küll, et kuidas pöialt kududa jne, aga päriselt ma vardaid kätte ei võta… Et siis, Annabelil ei ole kedagi, kes tema eest midagi ära teeks, ta peab kõigega ise hakkama saama.

Annabel armastab klaverimängu. Ma tean, et ta vihkab mind selle video ja oma segamini toa eest maailma lõppu ja tagasi, aga see lugu lihtsalt….

Passacaglia – Handel/Halvorsen. Selle loo “surusin” talle mina, sest see oli mind saatma jäänud mingist teatrilaagrist ning üheskoos leidsime ka loo pealkirja ning klaveriõpetajalt noote küsides juhtus lihtsalt nii, et see kaunis pala jäi tema repertuaari. Nüüd tahavad seda mängida ka teised…. 🙂

Annabel, Mõnna, Dźannabel, südames sa tegelikult tead, et mul ei ole sind vaja ainult väikeste vendade hoidmiseks, nõudepesumasina tühjendamiseks, vaid ma vajan sind selleks, et sind armastada päriselt lõpuni ja tagasi täpselt sellisena nagu sa oled.

Jätke vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.