Elu,  Lapsed

Pilguheit

Üks hullumeelne hommikupoolik.

Kõik algas nagu alati: Axel oli lasteaias, Annabel koolis, Lauri tööl ning mina kahe väikese poisiga kodus. Ärkasime hilja (loe: Hagen möllas juba enne kukke ja koitu oma voodis, aga mina ja Albert magasime kaua, kui seda saab magamiseks nimetada). Hagen oli suutnud kilkamise ja rööveldamise vahepeal tapeeti seina pealt maha koorida… Selle ma liimisin tagasi ning kahju on küll olemas, aga see on väike ja täiesti üleelatav.

Mingil hetkel otsustasin, et nüüd on aeg õue minna ja kasvuhoone lahti teha. Lahti tegemisega ma ei piirdunud ning kallasin ühe hooga ka kaks kastekannu veest tühjaks. Tuppa jõudes oli Hagen ennast täis sittunud ning sügas tagumikku. Tal on imeline tung käed mähkmetesse pista ja ennast sügada ning teda ei sega miski. Isegi mitte sitt. Jõudsin tuppa, Hagen oli sitane ja rõõmus, üks käsi endiselt selja taga mähkme sees peput sügamas. Rõõm oli piiritu.

Haarasin sitaste riiete ja kätega lapse ja viisin pessu. Kakkusin ta paljaks ja pesin suure ruigamise saatel selle väheke kakase poisi puhtaks. Ühtlasi olid ka minu riided saanud kokku kõige imelisega. Kuivatasin Hageni ära ja lasin ta paljalt lahti. Nüüd tuli kõigi asjaosaliste riided pesssu viia ja üks õnnetu kahe aastane Albert ka üles korrusele toimetada. Kui Albertiga üles jõudsime, siis oli Hagen jõudnud meie magamistoa põrandale uriinloigu tekitada ning istus ise seal sees, plätserdas ja lakkus enda käsi. Haarasin selle kusise poisi ja viisin jälle pessu. Ruigas natuke, aga loputasin ta jälle ära ja lasin lahti. Ma polnud veel vannitoast väljagi jõudnud, kui kostus plödin. Hagen lasi puuksu koos lisandiga. Mind silmates hakas väike ja rõõmus mees minema jooksma, endal sitt mööda kintsu alla voolamas. Imeline!! Jah, Hageni poolt töödeldud toiduga sai kokku ka Alexanderi toa vaip….

Viisin Hageni kolmandat korda duśśi alla ja pesin ta suure kisa saatel puhtaks. Kui mehike oli pestu ja kuivatatud, siis lasin ta jälle käest, et kiiresti Alexanderi toa põrandalt ja vaibalt sitt kokku korjata ja kõik kiiresti puhtaks nühkida, et plekke ei jääks. Kui töö kiirelt ja korralikult tehtud sai, läksin Hagenit riidesse panema. See mees istus muidugi jälle meie magamistoas uriiniloigu sees põrandal ning lasi kätel käia. Viisin ta neljandat (!!!) korda pessu ning seejärel panin kiiresti riidesse. Kui Hagen sai riidesse, siis puht juhuslikult veel ühe junni Alexanderi vaiba pealt. Praeguseks on vaip nii puhas, et keegi ei suudaks elu sees uskuda, et seda on täna täis situtud. Kui keegi tunneb huvi, kus oli Albert, siis tema tegeles rahumeelselt enda asjadega: õe toas pani kuulambi tööle, laamendas kõik padjad laiali ning turnis voodis ja padjahunnikus. Rahumeelselt.

Mina aga tunnen, et elan sigalas.

Video ei ole lavastatud. Juhtus nii, et õnnestus pildile püüda. See siin on siis enne sitarallit. Tähelepanelikud näevad, et põrandaliist on puudu. On jah, see 50 cm jupike… Poisid tõmbasid ära. Hagen lihtsalt oskab ja suudab kõike. Tema jaoks pole probleemi ka robotiga lõbusõitu teha või siis kassi ronimispuu redelit mööda üles ronida või siis diivani peale ukerdada. Kusjuures, ta on veel nii nutikas, et veeretab endale mingi kõrgema mänguasja diivani ette ja siis selle peale astudes saab kergemini diivani peale ronida. Kust ta selle peale tuleb, ei tea…. Alla tulla ta muidugi turvaliselt ei oska. Kõige tipuks oskab ta ka mööda Alexanderi nari redelit üles ronida. Kui Alberti võid rahulikult jätta tuppa, et korraks minna, siis Hagenit ei saa jätta hetkekski….

Jätke vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.