-
Närvid läbi
Käisin jälle Kvartali parklas ja tundsin, et olen infarkti äärel. Hirmul on suured silmad, aga eks elu on õpetanud ja omad kogemused annavad tunda. Istusin koos väikeste poistega autos ja ootasin Annabeli ortodondi juurest… Mõned kuud tagasi ju rihiti meie Veroonika ära ja ma reaalselt karda, et jälle. Ühel hetkel tuli suure hooga Toyota Hilux ja keeras meie kõrvale parkima. Mul tahtis süda seisma jääda… Teisel korral tagurdas mingi Volkswagen nii, et mulle tundus, et kohe on meil otsapidi sees… Tuleb ja tuleb ja tuleb…. Mul pidi jälle süda sees seisma jääma: hirm, ärevus… Kirsiks tordile olid siis muidugi need väikesed poisid, kes karjusid ootamise ajal autos. Õnneks on Veroonika…
-
Moodne aeg
Moodne aeg, moodsad inimesed, mina lihtsalt ei ole harjunud sellega kaasa minema. Mõneti olen ju minagi kaasaegne inimene, et siin meie lapsi demostreerin ja jagan oma pisikest elu, emotsioone ja mõtteid. Aga ma ei ole harjunud, et teatud hulk inimesi arvab, et see, kui nad siin lugemas käivad ja meie eluga kursis on, siis see ongi ok, et rohkem suhtlust nagu pole vajagi, sest nad ju nagunii teavad, mis me teeme ja kuidas meil läheb. Nii siis ongi, et osad inimesed on kadunud, vahetut suhtlust on vähe, sest neile piisab meist lugeda. Isekas. Neile piisab, aga meile? Eks elu teebki omad korrektuurid ja see bloginurk oli minu vaba valik. Nagu…
-
Mina olen elus, aga…
Kõik meist eiluga ei pääsenud. Suured külmad on läbi ning tuleb tõdeda, et meie jäime ellu. Midagi katastroofilist ei olnudki, aga ikka jube nõme küll, kui kogu elu keerleb kütmise ümber ja siis veel peaks kõige muu kõrvalt magistritöö kavandit ning selle sisulist osa kirjutama… Ulme. Kõik meist siiski eluga ilmselt sellest välja ei tulnud ning teadmatust on palju. Meie Ott on kadunud nüüdseks juba nädala ning sinna sisse jäävad suured külmad, palju lund ning teadmatust. Ott oli alati olemas nagu viis kopikat, nagu paha hais oli ta pidevalt platsis ning nõudis agressiivselt tuppa laskmist. Ta polnud iial tagasihoidlik… Ta oli kõiges maksimaalne: maksimaalselt armas, maksimaalselt omamoodi, maksimaalselt hea kütt,…
-
Jumal, päkapikud, puder ja teadagi mis…
Täna räägin teile jumalast ja päkapikkudest ja kindlasti ka sellest, kuidas tänane hommik algas jälle käsipidi sita sees. Jah, härra Hagen isiklikult oli ennast jälle kuklani täis istunud. Okei, kuklani tõmbasin mina ta kokku, kui body üritasin seljast sikutada. Igatahes sai ta jälle ennast duśśi all oimetuks karjuda. Karjus ja värises. Praegu on härra kuiv, rõõmus ja rahul. Hakkan vaikselt ennast sättima pudrulainele. Hageni ja Alberti lemmikuks on riisihelbepuder. Võiga. Ma pole kunagi lastele putru moosiga pakkunud, tundub kuidagi võõras- mina näiteks olen söönud lapsepõlves alati putrusid võiga, välja arvatud tatrapuder, mis on imeline ka hapukoorega. Ja teinekord on kaerahelbepuder ka hapukoorega päris mõnus. Piima kulub meil teadupärast ohtrasti, eks…
-
Elu
Miks on Nõos hea elada? …sest meil on kelgumägi! Siin on tegelikult kõik eluks vajalik olemas ning natuke rohkemgi veel. Käisime eile kelgutamas ning isegi mina lasin mäest alla… mis sest, et Annabel pidi vanainimese pärast kelgu pealt püsti aitama. Igatahes, meil on lõpuks talv ja lumi! Ma ei mäletagi, millal meil viimati nii ilus valge oli. Lapsed igatahes naudivad. Lapsed, välja arvatud Albert. Albertile lumi ei meeldi, aga õues olla tahab… Et siis nokk kinni, saba lahti. Tuledes kuusepuu on Alberti jaoks “vau!” Tegelikult ei ole meil kuusepuud vaid hoopis suur kadakas ning seda me siis igal aastal ka ehime. Lisaks sai jõulutuled sellel aastal ka mingi suur põõsas-…
-
Piparkoogitaigen- mälestus kooliajast
Mälestus eesti keele õpetajast: piparkoogitaigna retsept. Olime siis ehk 10. või 11. klassis, kui õpetaja Lõhmus jagas meiega oma piparkoogitaigna retsepti. Mul oli siis selline tore raamat nagu “Muumimamma kokaraamat” ning selle tagumised leheküljed olid jäetud enda avastuste talletamiseks. Sinna ma selle siis kirja panin ning igal aastal sealt seda ka teen. Kuna ma seda retsepti ümber kirjutanud ei ole, siis Muumimamma kokaraamat käib minuga kaasas nagu teise mehega piibel. See on maailma kõige parem piparkoogitaigna retsept ning minuga koos elab see edasi aastast aastasse. 1,5 klaasi vett tähendab 300ml ning suhkrut lisan ka hiljem 300g, mitte 300-400g. Ja selles kogu võlu seisnebki. Kui retsepti järgida, siis ei saa midagi…
-
Albert laulab ja röögib
Tavaline hommik ongi selline. Alexander on veel pildilt puudu, aga reaalsus ongi selline, et nad kõik on minu juures voodis. Albert on hakanud laulma: omas keeles, aga viis on täiesti olemas. Nüüd ongi nii, et üks kahest, kas ta parasjagu joriseb mingit viisijuppi või siis röögib- tal ongi laias laastus kaks äärmust, ta ongi must või valge. Hagen on jällegi vanarahu ise- üks kõige muhedamaid noormehi meie majas. Käisin eile ühe projekt raames kodust väljas ning õhtul koju tulles ootasid mind ees rõõmsad lapsed ja röökiv Albert. Ta lihtsalt karjus kõigi ja kõige peale. Lihtsalt, nii suur rõõm oli koju tulla ja olla. Ma olin nii väsinud, et ei suutnud…
-
Hambutus, jõulud ja islam
Tõmbasin eile lapsel hamba välja. Lihtsalt võtsin oma jämedate trummipulkadega kinni ja tõstsin selle välja- ei mingit loksutamist ega murdmist. Ta oli ise juba igemesse verevalumi endale hõõrunud ning pidasin paremaks selle olukorra kiirelt lõpetada. Ütlesin talle, et ma ainult korra vaatan… Järgmisel hetkel oli hammas minu sõrmede vahel ja Sass jooksis mööda maja ringi udupasun üürgamas. Isegi verd ei jooksnud, aga Sass karjus nagu pöörane, ja küsis nagu rikkiläinud grammofon: “Miks sa seda tegid? Miks? Miks sa seda tegid? Miks?…” Pärast oli õele tunnistanud, et tegelikult ei olnud üldse valus, aga eks ta sai haiget, et kuidas võis ilma läbirääkimata sedasi temaga toimetada. Mina olen lihtsalt kurb, et minu…
-
Mida ma siis üldse oskan?
Mida ma siis üldse oskan? Tehnilisest võtmest vaadatuna ei oskagi ma hästi teha mitte midagi. Natuke seda ja natuke toda ja ongi kõik. Need mõtted tekkisid lihtsalt Märt Avandi monotükki vaadates. Märt rääkis, kuidas ta mitte midagi tegelikult teha ei oska ning hakkasingi siis mõtlema, mida mina oskan- mitte midagi. Lapsi oskan teha, nemad on mul päris hästi välja kukkunud. Härra Hagen on ametlikult 10 kuud vana ja teeb silmad ette oma vanematele vendadele-õele: ta oskab juba ennast mõningate sõnade näol verbaalselt väljendada ning ta pea-aegu kõnnib. Esialgu on ta meie nähes teinud 4 iseseisvat sammu küpsisele toetudes, aga seda iseseisvust lisandub päevadega. Albert hakkas kõndima näiteks 1,4 aastasena. Hagen…
-
Kodu peegel- Alexander
Peab paika ütlus, et lapsed on kodu peegel. Alexander on kõige ehendam ja siiram peegeldus minust endast. 6 aastane minimina. Täna oli neil õega vestlus: Alex: ,,Annabel, mis sa õpid?” Annabel: ,,Kirjandust.” Alex: ,,Kir-kiri-kir-andust?” Annabel: ,,Ei, kirjandust.” Alex: ,,Kir-kir KIRJANDUST! Heh-heh. See on nagu tuss! Heheh.” Jämedalt rumal ja ropp, eksole, aga mina kõõksun kõveras naerda. Vedasin endamisi kihla, et see minimina ei teagi, mida tähendab sõna tuss ja mul oli õigus. Alexander arvab, et tuss tähendab meest. No vot siis. Aga kust laps on kuulnud sellist sõna? Kodust. Minu käest. Ennemuiste kasutasin seda sõna sageli, kuid nüüd on see suht unustusse vajunud. Meil üldiselt ei ropendata. Kui midagi pekki…