Albert laulab ja röögib
Tavaline hommik ongi selline. Alexander on veel pildilt puudu, aga reaalsus ongi selline, et nad kõik on minu juures voodis.
Albert on hakanud laulma: omas keeles, aga viis on täiesti olemas. Nüüd ongi nii, et üks kahest, kas ta parasjagu joriseb mingit viisijuppi või siis röögib- tal ongi laias laastus kaks äärmust, ta ongi must või valge. Hagen on jällegi vanarahu ise- üks kõige muhedamaid noormehi meie majas.
Käisin eile ühe projekt raames kodust väljas ning õhtul koju tulles ootasid mind ees rõõmsad lapsed ja röökiv Albert. Ta lihtsalt karjus kõigi ja kõige peale. Lihtsalt, nii suur rõõm oli koju tulla ja olla. Ma olin nii väsinud, et ei suutnud reageeridagi. Alexander ei tohtinud näiteks talle otsa isegi vaadata ning lõpuks tihkus vaikselt nutta veel lisaks kõigele ka puruõnnetu Alexander, sest tal lihtsalt ei lastud olla. Mida rohkem me Albertit ignoreerisime, seda stabiilsemalt püsis röök, mida enam me talle tähelepanu pöörasime, seda pöörasemaks ta läks. Suurest vihast üritas ta näiteks ükspäev diivanit puredes seda maha murda, loopis asju ja pigistas mind kõvasti käest. Vahetevahel ta ka hammustab. Kusjuures, asju loobib Albert ikka nagu arvestatav vastane- jõud on tal kõva ning seetõttu tuleb vaadata, et väike muhe Hagen talle ette ei jääks.
Armas oskab ta ka olla. Kui tuju tuleb, siis käib musi küsimas, õhtuti ronib kaissu ja kujutab ette, et võibki sinna ööd veetma jääda… Kusjuures, ma nüüd ei teagi, kas ta jäi eile mulle kõrvale magama või mitte, ma kustusin lihtsalt enne ära.
Käisin nädalavahetusel ka jälle oma hingele pai tegemas. Teemaks olid teistmoodi kuusepuud. Kõik, kes me koolitusel osalesime tulime tegema ühte asja, aga samas oli tulemus nii erinev ja täpselt autori moodi. Vaadake kas või neid kahte “puud”: minu oma on täpselt samasugune tuust nagu ma isegi, see kuidagi on minu moodi ning tuusti kõrval on hoopis teistmoodi töö, millel on raamid, kergus, värvid ning millest õhkub rõõmu ja positiivsust. Kusjuures, selle töö autor ongi ise selline, nagu tema enda töö: ilus ja helge inimene. Mina olen tuust. Ma kusjuures ei mõtle seda sugugi halvasti, mulle meeldib olla tuust täpselt sellises võtmes nagu ma sellele sõnale olen enda jaoks tähenduse andnud.
Tellisin täna ära ühe nimelise kuuseehte Hagenile. Tegelikult tellisin juba eelmisel aastal kõigile personaalsed kuuseehted, aga juhtus nii, et siis oli Hagen veel Tambet… Loodan, et jõuludeks ikka kohale jõuab. Mõned asjad ikka jubedalt venivad oma tulekuga…. Alexanderi tuppa tulid kapinupud kahe päevaga, aga Annabeli näohoolduskosmeetika tuleb väljamaalt juba teist nädalat. Noh, muidugi imeline võrdlus: Eesti vs väljamaa…
Tabasin ennast veel mõttelt, et issand, küll on hea, et ma enam noor ei ole. Eks see “valgustatus” tuli ka isikliku kogemuse põhjal: sattusin hiljuti kokku ühe noore mehega, kes ainult vingus ja hädaldas. Nagu eit. Nagu lumehelbeke. Ma olen selliste asjade jaoks vist liiga vana või ei käi minu jaoks kokku XY ja eide kombel vingumine. Kuidagi nii võõras…. Ja siis olengi nüüd nii rõõmus, et ei ole enam noor ning ei peagi isiklikke asju ajama sellistega. Aga vb on tänapäeva noorte standartid ja teistsugused… Kes teab? Aga mingi eneseväärikus võiks ju olla, eriti veel võõraste inimeste ees.
Dźiiźas… Olukord laivis: Hagen on endale peale ropsinud ja haiseb kaugele. Lähedal olles haiseb muidugi veel jubedamalt, aga nüüd on dilemma, kas peaksin tal ise riided vahetama või lükkaks selle hoopsi kellegi teise kaela. Kuna kedagi teist peale Annabeli pole, kelle kaela seda veeretada, siis… Pean vist ikka ise, kuigi Hagenit ennast see haisev ropsilonks rinnal vist ei sega- tüüp tatsab kahel jalal mööda elamist ringi ja on päris rahulolev. Võeh.