Emotsioon,  Lapsed

Jumal, päkapikud, puder ja teadagi mis…

Täna räägin teile jumalast ja päkapikkudest ja kindlasti ka sellest, kuidas tänane hommik algas jälle käsipidi sita sees. Jah, härra Hagen isiklikult oli ennast jälle kuklani täis istunud. Okei, kuklani tõmbasin mina ta kokku, kui body üritasin seljast sikutada. Igatahes sai ta jälle ennast duśśi all oimetuks karjuda. Karjus ja värises. Praegu on härra kuiv, rõõmus ja rahul.

Hakkan vaikselt ennast sättima pudrulainele. Hageni ja Alberti lemmikuks on riisihelbepuder. Võiga. Ma pole kunagi lastele putru moosiga pakkunud, tundub kuidagi võõras- mina näiteks olen söönud lapsepõlves alati putrusid võiga, välja arvatud tatrapuder, mis on imeline ka hapukoorega. Ja teinekord on kaerahelbepuder ka hapukoorega päris mõnus. Piima kulub meil teadupärast ohtrasti, eks see igahommikune pudrutegu läheb ka sinna alla. Ja võid kulub ka. Kilode viisi ja ma ei liialda. Juba hommikupudru peale läheb kahe poisi jaoks veerand pakki, ehk siis kusagil 50g. Aga puder peab olema maitsev: ikka piimaga tehtud ja võiga! Kuidas siis ikka hommikut alustada? Heakene küll, päkapikud hakkasid käima ning need nüüd löövad selle pudrutraditsiooni ümber…

Kuidas siis nende päkapikkudega lood on? Meil näiteks hakkavad päkapikud käima 1. detsembril.

Alexander tuli 30.nov lasteaiast koju ja oli üsna häiritud: osadel lastel juba päkapikud käivad. Miks? Jajah, tean, et mingi värk on selle advendiga, aga ma pole kunagi saanud aru, mis värk selle advendiga siis tegelikult on. Mida iganes. See, mis puudutab usulisi traditsioone, selles osas on mul sein ees. Meil on jõulud, meil on päkapikud ja meil on kuusk. Kõik. The end of story.

Aga Alexander ootas vastuseid. Miks osadel käivad ja meil mitte. Püüdsime seletada, et äkki nende peres usutakse jumalat ja neil, kes jumalat usuvad, hakkavad päkapikud varem käima. Nojah, siis tuli anda vastust, mis või kes on jumal. Kuidas sa lapsele seletad? Lauri seletas, et see on midagi sellist nagu Jääaja multikas, kus orav läks taevasse. Midagi väljamõeldut. See on nagu muinasjutt, aga inimesed usuvad sellesse päriselt. Alexander mõtles natuke aega ja oli täiesti vait, see on tema puhul midagi erakordset… Peale kandvat pausi teatas ta, et me võiks ka ikkagi hakata jumalat uskuma, siis saaksid päkapikud varem tulla… Oeh.

Igatahes, meile saabusid alles täna päkapikud. Ka advendikalendri esimene uks sai avatud. Tegelikult tellisin advendikalendri toorikud ja täitsin need ise ära. Alexanderil ja Annabelil on sarnased kalendrid, ka väikeste poiste jaoks on samasugused ootamas õiget aastat. Kes teada tahab, millised, siis palun, siin on link. Ega ma neid ise poleks leidnud ja tellida taibanud, aga Jane jagas oma leidu ning mina, vana ahv, tellisin enda lastele ka. Neli tükki kohe. Päris karm on 60e jõulukalendrite eest välja käia, aga samas, minu jalajälg on aastate lõikes väiksem kui nendel, kes igal aastal lastele ühekordseks kasutamiseks advendikalendreid ostavad.

Käisingi eile sussikraami ja siis advendikalendritele sisu ostmas. Teeolud olid imelised. Mõtlesin, et kesklinna jõuan ehk kõige valutumalt lennujaama kaudu sõites, aga tegelikult oli just seda teed minnes närvikulu kõige suurem: tee on kitsas, tuiskas ja rekkad vurasid vastu. Noh, see Veroonika on meil ju ka päris arvestatav laev. Näiteks täna hommikul pidin otsapidi hanges istuma, sest suur sahk poleks muidu mööda mahtunud. Hea küll, see sahk oli ikka ülisuur ja tee oli tänu vaaludele ikka kitsas ka. Tegelikult, see parkla lugu on mind hellaks teinud: võid ju ise olla tubli ja arvestav, aga siis tuleb keegi, kes lihtsalt retsib su auto ära. Tühja see auto, aga mis siis, kui keegi meist saab päriselt viga?

Viga saamisest: mul oli “sporditrauma” suve alguses: astusin terrassi pealt kuidagi kehvasti alla ja üks põlv… noh, ma ei teagi. Igatahes tundub, nagu miskit oleks kusagil vahel. Ja see põlv on jäänud hädaks siiani. Käisime ükspäev Jane ja Tiinaga jalutamas. Jane ei võtnud koera kaasa, et saaks tempot teha, Xena muidu nuhib ja tõmbab tempot alla. Plaanis oli teha tunnine ring- 6km. Nojah, ma siis olin ise Xena. Tänu minule kulus meil 2h, sest mingil hetkel kohe alguses tõmbas põlv “kinni” ja koormust ei talunud- peale toetada oli valus. Ikka nii valus, et tõmbas korralikult lonkama ja pidime tempo maha tõmbama, pluss veel mõned pausid, et lihtsalt jalale korrakski puhkust anda. Mul oli võimalus koju tagasi minna, aga.. selle toreda seltskonna eest olen ma kasvõi nõus roomama läbi muda. Meil oli nii tore! Vaimeselt! Koju jõudes olin reaalselt nii invaliid, et praktiliselt ei liikunudki- selg, põlv… Aga mul on valuvaigisteid ja veini…. Teate ju küll, et alkohol võimendab valuvaigistite toimet. Ooooo jaaaa…. Ei pea ütlema, et nii ei tohi. Paljusid asju ei tohi, aga ikka tehakse…

Mul siin näiteks hakkab lähenema magistritöö kavandi ja sisulise osa tähtaeg. Veiniga teha seda on täitsa talutav… Et siis, noh, kuidas ma ütlen…. Küll see töö saab tehtud koos veiniga. Avastasin, et pole hullu midagi ja kui olukord tundub lootusetu, siis üks kahest: kas on veini liiga vähe või on vein liiga lahja.

Ahjaa, miks ma ei lähe arsti juurde ja vingun, et selg valutab, jalad valutavad, liigesed on kanged, õlg loksub jne…. Mul on lapsest peale valutanud liigesed ja ma ei ole abi leidnud mitte üheltki spetsialistilt. Hea küll, viimane kirjutas mulle välja Pragiola ja see aitab päriselt. Mingi hetk tundus päris hea ja enam ei võtnud, aga nüüd siis jälle ree peal: Pragiola, paracetamol ja ibumetin ja codeini on ka. Kusjuures, huvitav on see, et lahustuv ibumetin ei põhjusta maovaevuseid, küll aga teevad seda tabletid. Nii, et ainsad, kes mind aitavad on valuvaigistid. Tunnen ennast simulandina, üks arst ütles, et vaadaku ma passi, mul ei saa midagi häda olla. Nojah siis. Mis ma siis ikka lähen, kui mul ei ole ju midagi häda. Teiseks, minust on palju hullemaid, kes vajavad abi….

Eelmisel aastal, kui mul oli näonärvi halvatus, siis istusin ikka pool päeva ja võtsin hoogu enne, kui emo-sse pöördusin. Kuidagi imelik oli, et mis ma ikka lähen, on jah üks näopool liikumatu, aga see pole ju nii suur asi ja kuidas ma ikka lähen. Vean kihla, et kui peaksin insuldi saama, siis võtan ka paar päeva aega enne, kui haiglasse pöördun. Mis ma ikka oma väikese asjaga teid tüütan, teil niigi palju tööd…. Aga need pidevad hädad hakkavad ajudele. Et siis niiviisi. Ei taha kellelegi tüliks olla oma pisiasjadega. Ja teate mis, me kõik liigume surma poole, iga päev, iga tund… See tuleb nagunii.

Kusjuures, öeldakse, et vanad inimesed ei karda surma, nad kardavad seda, mis tuleb enne seda: vananemine ja organismi allakäik koos haiguste ja nendest põhjustatud kannatustega. Mina kardan ka saada vanaks. Seni, kuniks mind on veel vaja, seni tiksun ikka edasi. Lähen nüüd putru keetma ja lõunaks kartult koorima. Olge terved ja aitäh kaasaelamast!

Jätke vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.