Lapsed

Elu

Miks on Nõos hea elada? …sest meil on kelgumägi! Siin on tegelikult kõik eluks vajalik olemas ning natuke rohkemgi veel. Käisime eile kelgutamas ning isegi mina lasin mäest alla… mis sest, et Annabel pidi vanainimese pärast kelgu pealt püsti aitama. Igatahes, meil on lõpuks talv ja lumi! Ma ei mäletagi, millal meil viimati nii ilus valge oli. Lapsed igatahes naudivad. Lapsed, välja arvatud Albert. Albertile lumi ei meeldi, aga õues olla tahab… Et siis nokk kinni, saba lahti. Tuledes kuusepuu on Alberti jaoks “vau!”

Tegelikult ei ole meil kuusepuud vaid hoopis suur kadakas ning seda me siis igal aastal ka ehime. Lisaks sai jõulutuled sellel aastal ka mingi suur põõsas- jõululik tunne kohe, hakka või uskuma, et ongi päriselt. Kühveldasin eile kõikidele roosidele ka lumemütsid pähe. Roose on mul vist kusagil 60 ringis, viimastel aastatel on arvepidamine sassi läinud. Tean, et tellisin kevadeks mõned uued roosid, sest arvasin, et talvega on mõni ikka välja läinud, aga minu suureks rõõmuks pole mul ükski roos siin kunagi ära surnud. Ptüi-ptüi-ptüi. Mis lund puudutab, siis rookida mulle meeldib. Ma kohe naudin seda tegelikult, mis sest, et pärast invaliid olen.

Kohustuslik pilt lummememmest ka. Alexander on valmis iga kell ja ükskõik mis riietusega õue tormama kui lund näeb. Annabel muidugi tema kannul. Kahekesi said valmis suure lumememme. Alexander käib ja vaatab aknast ning imestab, et see polegi veel ära sulanud. Tüüp tahtis lumememmele tisse teha: meisterdas ja pusis, aga tissidest asja ei saanud. Tisse ei ole, aga mingil hetkel oli ta lumememmele saba taha torganud-labida. Alexander hakkas tänasest lasteaias käima. Minu jaoks tähendab see igal hommikul kell 7 ärkamist. Täna magasime juba sisse, aga laps jõudis õigeks ajaks ikkagi lasteaeda. Isegi kohustusliku kakao jõudis kodus naha vahele tõmmata. Sellega seoses: meil kulub tohutus koguses piima: kui ütlen, et nädalas 10 liitrit, siis tõenäoliselt olen numbritega tagasihoidlik. Pigem ikka vähemalt 14 liitrit. Alexander joob kakaod ja piima, meie lattet. Annabel võtab ka toidu kõrvale ikka piima. Albertile jällegi piim ei meeldi…

Igatahes oli Alexander täna täitsa elevil ning ajas hommikul nii asjalikku ja suure poisi juttu enne lasteaeda minekut. Lugesin sõnad peale, et perse- ja puuksunalju lasteaias teha ei tohi. Lubas pühalikult, et ei tee. Noooo, tahaks näha. Tegelikult on Alexander superluks poiss. Ma juba praegu igatsen teda, kodu on ilma temata kuidagi tühi ja vaikne. Täpselt sama seis on Annabeliga- kui teda ei ole, siis on tunda, et miskit on nagu puudu. Sassi saan täna tagasi kell üks ja Annabel tuleb alles kell neli. Samas, igav mul ei hakka, sest kaks väikest mehikest toimetavad ikka ja täidavad päeva.

Mamma käis ka reedel külas ning sai isegi Hagenit katsuda. Hagen on seltskondlik ja rõõmus poiss, kes on üks väheseid, kes Mamma peale titena pole karjunud. Sass röökis ja Albert karjus/karjub ka. Hagen on 10 kuune ja kõnnib, tal on 2 hammast ning tema järgi võib kella õigeks keerata. Öösel. Ma olen siin kodus nagu tööl: kell 00 trauma, kell 3 keiser ja kell 6 üks väike apendiks… Ainult selle vahega, et nii on iga öö. Lihtsalt, mees nõuab oma pudelit piima. Ja siin nõuab ta kaissu. Ta on selline, kes õhtul jääb oma voodisse magama, aga siis öösel jääb peale piima röökima ja enne maha ei rahue, kui ta meie voodisse tõstan. Kõik oleks tore, kui ta sihuke kaisupõrnikas poleks: tal on vaja füüsilist kontakti ning selle saamiseks sügab ta öösel oma sõrmekestega mul juustes ning takerdub pusadesse, siis patsutab mul nägu, kisub nina ning lõpuks sügab mul käsivarsi või selga. Liskas tahab ta tekki ja kindlasti mingil hetkel ka minu patja… Hirmus, proovi siis normaalse inimese kombel magada või midagi teha.

Albert röögib ka öösiti ning ajab siis lisaks ka Hageni üles. Et siis lisaks sellele piimarallile on veel mõningased ärkamised lisaks.

Lapsed tegid eile piparkooke. Alexander elab ja hingab selle nimel, et saaks neid kaunistada. Tõime talle valget, oranźi ja rohelist glasuuri ning ta oli siis nii pettunud, et nii vähe oligi poes või. Suurema osa glasuurist sööb ta ära enne piparkookide peale jõudmist, aga kaunistamine ise on ka tema jaoks väga oluline protsess lisaks söömisele. Nii ta siis käis eile nagu uni küsimas, kas nüüd on piparkoogid juba jahtunud ja kas nüüd juba saab kaunistada.

Elu on ikka imeline: Hagen on segi varahommikusest ärkamisest ja röögib nagu pöörane. Kell on alles 10 ja pean ta juba vankrisse toppima ja magama viima, Albert käib ja imiteerib musimasinat…. Lähen ja sukeldun tagasi argirutiini.

Jätke vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.