Nüüd on siis nii, et ma lõpetan avalikult jagamise. Eks ma sotsiaalmeediasse ikka vahelduseks mõne pildi viskan. See siin on olnud paljuski minu viis stressiga toime tulla aastaid, aga see stressiga toime tulemise viis ammendas ennast, viis mind lõpuks lukku. Ma kirjutan edasi, aga enam ei jaga. Tegelikult pole ma ammu kirjutanud enam ka iseenda jaoks – ka see on hetkel ainult lubadus, et kirjutan vaikimisi edasi. Ma ei taha enam anda ilma, et ise vastu saaksin. Ma ei taha enam paljusid asju. Prioriteedid on hetkel sellised, et kõigepealt tulevad minu lapsed, siis tulen mina ise ning pärast seda kõik muu. Ja ongi sõnad otsas. Au revoir!