Piparkoogitaigen- mälestus kooliajast
Mälestus eesti keele õpetajast: piparkoogitaigna retsept. Olime siis ehk 10. või 11. klassis, kui õpetaja Lõhmus jagas meiega oma piparkoogitaigna retsepti. Mul oli siis selline tore raamat nagu “Muumimamma kokaraamat” ning selle tagumised leheküljed olid jäetud enda avastuste talletamiseks. Sinna ma selle siis kirja panin ning igal aastal sealt seda ka teen. Kuna ma seda retsepti ümber kirjutanud ei ole, siis Muumimamma kokaraamat käib minuga kaasas nagu teise mehega piibel. See on maailma kõige parem piparkoogitaigna retsept ning minuga koos elab see edasi aastast aastasse.
1,5 klaasi vett tähendab 300ml ning suhkrut lisan ka hiljem 300g, mitte 300-400g. Ja selles kogu võlu seisnebki. Kui retsepti järgida, siis ei saa midagi pekki keerata…. Mina eelmine aasta keerasin, kui arvasin heaks mõtteks margariini asemel või olevat. Ei olnud hea mõte, ei olnud…
Selle retsepti järgi taignast tulevad piparkoogid on krõbedad ja aromaatsed. Kes soovib, riivige sisse apelsinikoort või muud meelepärast maitselisandit, aga mina armastan klassikat just täpselt nii nagu see oma lihtsuses on.
Ei, ärge arvake, et ma peale piparkoogitaigna retsepti sealt koolist muud kaasa saanudki… Meil oli keskkoolis väike klass: 10 õpilast. Üks lend lõpetas suisa 4 inimesega. Tegelikult oli see puhas luksus, sest tähelepanu jagus õpetajatel rohkem. Ma ei olnud lihtne õpilane, olin purulaisk ja sigahalva iseloomuga. Eesti keele õpetajaga ma ei klappinud, aga ometigi olen talle tänulik kaasa saadud teadmiste eest ning püüdnud elus järgida tema inimlikku suhtumist- inimlikkus ennekõike. Eesti keeles ja kirjanduses oli ta ülikõva. Ma tänan. Tema vaevalt, et seda loeb, aga lehvitan talle tänutäheks mõttes sageli. Tea, et mõni kiitust pälvinud klassivenna kirjand oli tegelikult minu kirjutatud… Multitalent nagu ma olen…
Üks kommentaar
Maret
Õpetaja Lõhmus oli ka minu suur lemmik, eesti keele ja kirjanduse fänn nagu ma olin. Piparkoogitainast olen ka viimased aastad ise teinud, abimeheks nami-nami.