Emotsioon,  Lapsed

Moodne aeg

Moodne aeg, moodsad inimesed, mina lihtsalt ei ole harjunud sellega kaasa minema. Mõneti olen ju minagi kaasaegne inimene, et siin meie lapsi demostreerin ja jagan oma pisikest elu, emotsioone ja mõtteid. Aga ma ei ole harjunud, et teatud hulk inimesi arvab, et see, kui nad siin lugemas käivad ja meie eluga kursis on, siis see ongi ok, et rohkem suhtlust nagu pole vajagi, sest nad ju nagunii teavad, mis me teeme ja kuidas meil läheb. Nii siis ongi, et osad inimesed on kadunud, vahetut suhtlust on vähe, sest neile piisab meist lugeda. Isekas. Neile piisab, aga meile? Eks elu teebki omad korrektuurid ja see bloginurk oli minu vaba valik.

Nagu näha, siis ma kirjutan siin lõviosa oma kaitsetutest lastest: Sass ja teised väikesed poisid ei protesti, et jagan , Annabeli osas püüan ise olla taktitundeline ja delikaatne ning Lauri käest ma pole küsinud, aga ma arvan, et ta ei tahaks, et kirjutaksin siia palju temast endast- persoonilugusid või nii. Mina ka ei tahaks, kui ta mulle nii teeks, et eks ma püüan arvestada. Paljuski see siin on ikkagi mulle endale tuleviku tarbeks. Kõike ma muidugi siia jagada ei saa, mõned asjad jäävad sügavalt väikesesse ringi: näiteks tõsisemad haigused.

Eile sattusin mingi rumala tädi otsa, kes jagas pilvede vahelt valgustust: rääkis populaarsetest haigustest ning sellest, et AIDS on viirus ja PCR testid toodavad olematuid haiguseid. Link siin. Mina ei taha kõike jagada, aga mõni jagab jälle rohkem kui vaja. Tasakaal. Igatahes, mina sellist valgustust kardan, hea, et elektrihind nii kallis on ja ma turvaliselt kott peas saan pimeduses istuda. Mulle sobib.

Suured külmad on nüüdseks vist möödas, igatahes on õues suur sula ning meie nüüd ootame, ärevus hinges, et Ott kusagilt hangest välja sulaks ja me ta elutu keha koju tuua saaks.

Suurte külmade ajal magas Hagen ikka vankris, aga toas ja mitte selle pärast, et temal külm oleks, vaid mina ei tahtnud õue minna ja selle vankri välja vedamisega uksi pärani hoida ning maja veelgi jahedamaks tuulutada. Meil ei ole tsentraalset kütet, see-eest on vesi ja kanalisatsioon tsentraalsed- keegi ei pea muretsema, et me siin kolkas kuivkäimals käime ning linnas ühissaunas heal juhul kord kuus pesemas käime. Nõo on tegelikult rohkem, kui suurepärane koht elamiseks!

Igatahes, kõige jahedamal hommikul oli meil toas 18 kraadi sooja, aga mina armastan, kui on hoopis pluss 26 ja peale…. Ahi on meil hea, lesoga ja puha ning pliit köögis aitas ka palju. Ülemist korrust kütab kamina asemel esimest aastat puhtalt ainult õhksoojuspump ning tuleb tunnistada, et meil pole kunagi nii hea ja soe teisel korrusel olnud. Pump on muidugi selline kaasaegsem, mis töötab ka 35 miinuskraadiga.

Elektri hind on muidugi võimas, aga suurte külmade ajal tegin kogu toidu puupliidil ning päriselt, elava tulega tehtud toidud on palju maitsvamad!

Hagen kukkus täna hommikul endal huule lõhki ja ikka nii, et verd lahmas päris korralikult. Vaatan ja mõtlen, et äkki oleks ikka ühte pisikest õmblust vaja, aga ehk veab ikka välja. Igatahes. Ta on nüüd ametlikult 11 kuud vana ja lõhkise huulega. Hambaid on ikka kaks, aga muidu on tegeusid täis ja päris kratt väike poiss. See pudise musiga pilt on tehtud eile ja käis juba feissbuukis ringi peal, aga armas ikkagi. Ta ongi selline armas musinägu.

Kukkumisest veel: Albert kukkus eile voodist alla ja nüüd on laubal sinikas. Albertil on viimasel ajal kombeks õhtul meie voodisse ronida ja sinna magama jääda ning eks ta siis magab nii ja naa. Lauri vaatab õhtul filme ja tuleb kesköö ajal ning tõstab ta siis enda voodisse tagasi. Eile lihtsalt juhtus nii, et ta suutis enne Lauri tulekut ise alla suure pauguga lennata. Mina muidugi magasin. Hurraaa! Aasta ema või nii… Nii hea, et ta veel lasteaias ei käi, muidu peaksin ehk veel seletama.

Eile nägi Albert esimest korda PÄRIS jõuluvana: meil siin maal käis valla lastele kommipakke toomas jõuluvana koos abilistega. Kõik suuremad ja väiksemad kohad sõideti läbi, väike tants ja trall ning kõik said suud magusaks. Hea küll, Annabel enam ei saanud, sest ta on liiga vana, aga see-eest on tal palju väikseid ja lahkeid vendi. Sass vihtus koos teiste asjalikkude lastega tantsu ning Albert vaatas rõõmsalt pealt. Pärast läksime veel kõik koos kelgutama: Albert sai samuti esimest korda elus suurest mäest alla lasta. Esimene kord tuli võimaslt suur hoog, aga liug läks pisut viltu ja ta lõpetas kõhuli lumes… Röökimist oli palju: ta värises ja karjus ning enam liugu lasta ei tahtnud. Annabel vedas ta minu juurde mäe peale tagasi ja kuidagi tuli sealt temaga ju alla saada… Lükkasin siis lõpuks teist korda ta ka alla, seekord pikali ei käinud, aga röökis ikka. Eks selle kahe aastase jaoks oli “mägi” natuke liiga võimas ka. Aga ikkagi, siis kelgutasin ta koju ning suutsin veel tee peal ta ka korra ümber rallid nii, et ta jälle karjuma hakkas. Väikese lapse elu on ikka raske, eriti veel, kui sul nii suur ja loll vanem on nagu mina.

Sassil kõis siin tema parim mängukaaslane külas. Hakkasingi mõtlema, et mul on kolm poissi… Iga jube raskeks läheb, kui nad kõik hakkavad lõpuks tüdrukuid külla kutsuma ja eelnevalt mulle poenimekirja ulatavad… Praegu on ainult Sass see aktivist, aga küll väikesed ka vanema venna pealt õpivad. Kummikommid ja limonaad on alati teemaks 😀 Igatahes, Sassil oli nii suur rõõm, et Maria tuli ja oli. Kusjuures, nad ei käinud Sassi toast hetkeks ka väljas ning mängisid rahumeelselt tunde. Maria on hästi rahumeelne ja Sass nagu tulesäde, kuid koos tegutsedes suudab Maria teda tasakaalustada ning nad toimetavad koos ilma kisa ja kärata. Nende aastate jooksul pole neil veel olnud ühtegi riidu. Ptüi-ptüi-ptüi. Et see ka nii jääks, ees ootab ju ühine koolitee. Igatahes, Sass oli nii rõõmus, rahul, õnnelik. Loodan südamest, et ka väikesed poisid endale kunagi sellised sõbrad leiaks.

Minust siis ka nii palju, et magistritöö kavand ja lisa saab vist lähipäevadel esitatud, sellele järgneb jaanuaris eelkaitsmine. 16. detsember on mul üks tore ettekanne, mis vajab ettevalmistamist ning tõsisema töö kokkukirjutamist jaanuariks ja siis peakski põhimõtteliselt nagu lõpusige olema ja magistritöö kirjutamine. Eks me näe… 16.detsembri ettekande teemaks on “Naiste vastane vägivald 21.saj islamis”. Kui keegi meist loeb ja julgeb mõelda, et meil on raske, siis mõelge rahulikult uuesti, kas ikka… Tüdrukute ümberlõikamine on isegi arenenud riikide islamikogukondades endiselt teemaks, kus vanemate mooride eestvedamisel sõidetakse turistidena väljamaale ja lastakse kusagil muldonnis räpastes tingimustes tüdrukuid sandistada. Narkoosita. Lapsed minestavad suurest valust, pole harv ka olukord, kus kinnihoidmise käigus mõni luu lapsel murtakse. Ja kusjuures, kõige õõvastavam ongi just see, et vanad eided on sageli need, kes käivad lapsevanematele peale, et need oma lapsed, nende lapselapsed sandistada laseks. Ma lähen nii närvi selle teema peale. Kuidas see võimalik on? Loomulikult, kui nad tagasi koju saabuvad ja peaks välja tulema, et lapsele selline asi kusagil tehti, siis see on karistatav, aga ikkagi. Tegu on tehtud…. Minus vaikselt tõstab pead sadist, kes tahaks ja sooviks kõike koledat nendele, kes lasevad ja teevad seda neile tüdrukutele.

Islamimaades äärmuslased näiteks tapavad naiste mehi, et naisi vägisi endale saada, lapsi sünnitama panna. Nagu masinaid. Nagu loomi paaritatakse ja ikka selleks, et islam kasvaks. Kusjuures, siinkohal pean toonitama, et vägivald käibki kaasas islamis peamiselt äärmuslastega, kes tõlgendavad koraani nii nagu nemad vajalikuks peavad. Näiteks saab naise peksmist põhjendada sellega, et ta on naine ja naised ei usu piisavalt. Koraanis on öeldud, et naine ja mees on võrdsed ja täiendavad teineteist, aga päriselus….

Kui hakkad kurtma, et sul on raske, siis mõtle palun uuesti.

Jätke vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.