Emotsioon,  Lapsed

Mina olen elus, aga…

Kõik meist eiluga ei pääsenud. Suured külmad on läbi ning tuleb tõdeda, et meie jäime ellu. Midagi katastroofilist ei olnudki, aga ikka jube nõme küll, kui kogu elu keerleb kütmise ümber ja siis veel peaks kõige muu kõrvalt magistritöö kavandit ning selle sisulist osa kirjutama… Ulme. Kõik meist siiski eluga ilmselt sellest välja ei tulnud ning teadmatust on palju.

Meie Ott on kadunud nüüdseks juba nädala ning sinna sisse jäävad suured külmad, palju lund ning teadmatust.

Ott oli alati olemas nagu viis kopikat, nagu paha hais oli ta pidevalt platsis ning nõudis agressiivselt tuppa laskmist. Ta polnud iial tagasihoidlik… Ta oli kõiges maksimaalne: maksimaalselt armas, maksimaalselt omamoodi, maksimaalselt hea kütt, maksimaalsellt suure söögiisuga, maksimaalne persevest… Ta osakas olla kõike. Noh, vaadake seda teist pilti, kus ta on ennast sisse seadnud Hageni jalgade peale… Alles hiljuti sittus ta Alberti teki täis ning selle pidingi ma peale pesu ära viskama, sest plekk jäi… Alles hiljuti õngitses ta laua alt tooli pealt Hagenit nii, et kisa oli taevani. Hagen kisas, Ott läks õue elu üle järele mõtlema. Meil ei ole olnud närilisi sellest ajast peale, kui siia koos Otiga kolisime. Meie tulime paar kuud enne ja siis toodi meile hoiukodust üks nelja aastane ja üleliigseks muutunud korterikass… Ta polnud elu sees iseseisvalt õues käinud ning esimesed korrad lõppesid meie juures ikka suurest hirmust kase ladvas, millest ühel korral tõid alla ta meie vabatahtlikud pritsumehed… Aga jah, ilmad on halvad ja Otti ei ole toas. Ta läks ja jäi ning keegi ei tea. Ma isiklikult arvan, et ta on siin lähedal hanges- aeti alla ja siis ootab sula tulekut… Meil siin tänaval kupatatakse, mis sest, et 30 märk on üleval… Nii kahju on. Teadmatus on piinav. Saaks ta koju tagasi, ükskõik, millises olekus.

Hoolimata paksust lumest ja vägevatest miinuskraadidest leidsid meid ikka päkapikud üles. Mind mitte, aga lapsi küll. Ahjaa, Hagenil ka ei jäi päkapikke, aga tema isiklikuks päkapikuks on Alexander, kes jagab temaga kõike. Alexander on ise praegu lasteaias, Albert ja Hagen kodus. Albert pistis näiteks hetk tagasi Hageni näpu endale suhu ja hammustas. Imeline elu! Alexander aga peab lasteaias käima, et saaks osa jõulupeost, esinemisest ja muid oleks tore, kui ta saaks ka omasugustega seltsida ja valmistada ennast ette kooliks. Lasteaias on mingi teema kellegi Henriga. Jälle Henri tõukas, jälle Henri tegi…. Olen käskinud vastu teha, aga ta on ju meil liialt emotsionaalne ning kogu aur läheb karjumise peale. Ma laseks enne rusikad käiku ja siis karjuks, aga ta teeb ikka omamoodi… Nullist sajani, vabalt, hetkega. Tundub üldse, et lasteaed väsitab teda: koju tulle on ta nii pahur ja väsinud, siis ruigab siin iga asja peale ning ei oska kuidagi oma emotsioonidega toime tulla. Eks need väikesed ajavad ikka kopsu üle maksa ka, aga tihtilugu ta lausa naudib nende pisikeste kiusamist. Nüüd on ta endale vaikselt uue ohvri leidnud- Hageni. Hagenit ta armastab ja vaveheal lämmatab oma suuuuuuure armastuse ja hellusega: kui ikka isu on, siis tuleb sülle kakkuda ja kallistada ja musitada ning juba järgmisel hetkel tuleb mõlemat väikest mööda maja taga jada suurte ruiet saatel.

Mõni ime siis, et õhtuks ka kõige vapramad murduvad. Eile tassis Albert Hageni tekikese Annabeli tuppa ja jäi ise õe voodisse magama. Annabel ja Sass vaatasin koos samal ajal Sunny Bunnysid. Alexanderile on nii oluline, et Annabel temaga mängiks ning temaga koos multikaid vaataks. Õhtul on meil üldse välja kujunenud aeg, kus ka mina mängin nendega koos. Mulle meeldib! Miskipärast on mõne lauamänguga kujunenud väike koostöö minu ja Alexanderi vahel ning me siis koos teeme Annabelile säru või siis Alexander aitab hoopis mind. Meil on selline tore mäng nagu Viirus ja selles peab siis koguma terveid organeid, aga teised saavad neid nakatada viirustega, surmata, varastada jne. Aga viiruste vastu on ka ravi ja immuniseerimine…. Tihti immuniseerib ta minu organeid, mitte enda omasid ja võite isegi arvata, kes võidab…

Immuniseerimisest: digiregistratuuris on võimalus lastele alates 5 eluaastast juba vaktsineerimise aeg kirja panna kas või tänaseks, aga seda, mida pole, on vaktsiin… Kummaline. Ma oleks Alexanderi nõela otsa tõuganud, kui poleks suure juhuse tahtel registratuuri helistanud. Seal on nii, et digiregistratuuris saab aega kirja panna vähemalt 24 h enne visiiti, aga ma tahtsin minna kohe samal päeval kui avastasin, et vabad ajad olemas ja puha… Muidu oleks kohale läinud ja selgunud, et jah, süsteemil on võimekus registreerida, aga meil puudub vaktsiin….

Sain lõpuks ka Hageni kuuseehte kätte. Talle oli meil tegelikult ehteke olemas juba eelmisel aastal, aga miskipärast on seal nimeks hoopis Tambet…

Jätke vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.