Emotsioon,  Lapsed

Kodu peegel- Alexander

Peab paika ütlus, et lapsed on kodu peegel. Alexander on kõige ehendam ja siiram peegeldus minust endast. 6 aastane minimina. Täna oli neil õega vestlus:

Alex: ,,Annabel, mis sa õpid?”

Annabel: ,,Kirjandust.”

Alex: ,,Kir-kiri-kir-andust?”

Annabel: ,,Ei, kirjandust.”

Alex: ,,Kir-kir KIRJANDUST! Heh-heh. See on nagu tuss! Heheh.”

Jämedalt rumal ja ropp, eksole, aga mina kõõksun kõveras naerda. Vedasin endamisi kihla, et see minimina ei teagi, mida tähendab sõna tuss ja mul oli õigus. Alexander arvab, et tuss tähendab meest. No vot siis. Aga kust laps on kuulnud sellist sõna? Kodust. Minu käest. Ennemuiste kasutasin seda sõna sageli, kuid nüüd on see suht unustusse vajunud.

Meil üldiselt ei ropendata. Kui midagi pekki läheb või läheb nagu läheb, siis ma tavaliselt karjatan: “Assssssa vana!!!” Nojah, varasemalt käis lause lõppu ikka tuss ka, nüüd enam mitte. Ei teagi, miks, ju olen vanaks jäänud ja ei viitsi liigselt sõnu ritta seada või ei paku see väljend enam pinget või olen vanemaks ja targemaks saanud. Vanemaks kindlasti!

Paar aastat tagasi oli meil käibel väljend: “Tere-tere vanakere!” Aga siis oli see “asssssssa vana tuss” ka liikvel. Ühel imelisel päeval teretas mind väike Alexander siis rõõmsalt hoopis nii: “Tere-tere vana tuss!” Jaaa, on, mida meenutada ja on, mida naerda. Ma absoluutselt ei põe. Tuss ei ole väljend, mille pärast põdeda, eesti keeles on palju hullemaid sõnu, mille pärast peaks piinlikkust tundma- meil õnneks kodus neid ei kasutata. Hea küll, valetan: Alberti sünnipäeva õhtul, kui õlaliigest täiesti jabura komistamise tõttu natukene nihutasin, siis kasutasin küll suurest valust kõik koledaid ja vähem koledaid sõnud. Õnneks lapsed ei kuulnud ja kõik (mõne erandiga) naabrid ei näinud- õhulend oli õues ja pimedas.

Mis siis ikka, kui laps on kodu peegel ja mul on neid neli. Teinekord on ikka jube äge iseennast kõrvalt vaadata nende väikeste peegelduste pealt.

Jätke vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.