Emotsioon

Tere varahommikust! Hommik nagu iga teine, lihtsalt täna on erilisem kui oli eile. Pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna. Ma tõesti ei saa aru, mis eriline aura meil selle sittumisega siin peres on? Lauri arvas, et süüdi on mähkmed, aga tegelikult vahet pole, mis me talle ümber paneme, iga hommik lainetab. Täna siis kohe nii. Õnneks mina läksin Sassi lasteaeda viima ja see puhas rõõm avastada ja kasida jäi Annabelile. Lihtsalt mina viisin prügikasti pärast välja. Hais oli selline, nagu oleks valamukappi orav ära lõpnud. Ja kui rääkida lõpnud oravatest, siis uskuge mind, ma tean, millest ma räägin.

Suur häpening oli hommikul veel: keerasin lastele pläusti kokku ja viskasin lillkapsa ahju. Nägin ühest blogist ideed ja oli vaja kohe mälu järgi ise ka teha. Maitsev sai. Väga! Huvitaval kombel lendasid kõik kodus olnud pistrikud lillkapsa peale kohale nagu poleks varem süüa saanud, mis sest, et endal kõht hommikusöögist punnis. Ma ikka ütlen, et meie lapsed on alati saama peal- raske elu.

Käisin laupäeval üle pikkade aastate väljas. Ari Matti Mustoneni vaatamas. Ütleks nii, et…. ma olen lihtsalt vana selliste asjade jaoks. Tema jaoks. Tema naljade jaoks. Igatahes, tema soojendaja Mikael Meema meeldis mulle koomikuna palju rohkem: Ari oleks võinud teda hoopis soojendada, 15 minutit või nii… Ei, tegelikult mulle meeldis- Ari tossud olid näiteks ilusad punased ja jätsid täiesti soodsa mulje, aga muu koha pealt…. Ma olen lihtsalt liiga vana! Saal oli välja müüdud, ventilatsioon puudulik (Elva Kultuurikeskus) ja mind häiris üks, teine ja kolmas. Näiteks mind häiris meie ligidal istuv nooruke neiu, kes iga Ari lause peale hüsteeriliselt naeris ja “õu mai gaaad” hingepõhjast lausus. Võhahaaa, jube naljakas ikka küll, kui tegelikult on naljade sisse peidetud meie kurb elu. Mina ei leidnud enda jaoks seda nalja üles. Võibolla on üldse minu huumorisoon väheke vildakas ja naersoolikas umbes või siis katki. Ma ei teagi, mis parem oleks. Ahjaaa, tegelikult oli küll äüks koht, mis mind puudutas: mina olengi see kolmekümnendates aastates v***. Ari viskas õhku küsimuse, miks kõik kolmekümnendates aastates naised on v***d. Selle üldnimetuse käib tegelikult naiste kohta, kes teavad mida nad tahavad, neil on nõudmised ja ettekujutus, nad ei viitsi idiootsustega tegeleda. Jah, Ari, mina olegi see v***. Tänks.

Jätke vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.