Suslikud
Alexander tõi mulle jälle lilli. See vana suslik peaks homme lasteaeda minema, aga ta on teinud kõik võimaliku, et sinna minema ei peaks: otsib põhjuseid ja luuletab ennast haigeks. Täna teatas mulle, et tema ei saa homme lasteaeda minna, sest tal TÕUSEB nohu. Kui teistel tõuseb tuul ja tõusevad maksud, mis meil tõuseb nohu. Sedasi. Annabelile rääkis ta, et peab oksele hakkama, siis ei pea lasteaeda minema. Öökida ja rögatseda oskab ta suurepäraselt.
Ma kodune inimene ja milleks mulle need lapsed, kui ma neid lasteaeda surun? Eks ikka selleks, et keegi teine neid kasvataks ja neist inimesed teeks…. Eksole.
Tegelikult on lugu selline, et Alexander on praktiliselt terve aasta kodus olnud ja järgmisel sügisel läheb ta kooli. Kasvatajad mainisid ka, et nüüd võiks natuke rohkem lasteaias kohal olla: õppetegevust on rohkem ja kooliks valmistumine käib täie hooga. Õhtul selgus, et Alexander on valmis tegelikult minema küll, aga ta tahab lõuna ajal koju tulla.
Alexander küsib tihti, kas ma tunnen temast puudust. Loomulikult tunnen ja ma ei hakka talle ka valetama. Eks tal olegi mure minu pärast, kuidas ma ilma temata hakkama saan. Mul on temast vahepeal nii kahju, eriti siis, kui Annabel tema kallal iniseb. Alexander on nii lahke ja suure südamega poiss, lihtsalt vahepeal löövad lained tema pea kohal ka kokku. Minusse. Mul ka lainetab aeg-ajalt. Ei, voodit ma ei märga, lihtsalt vaimselt lainetab.
Albert otsustas ennast eilsest lämmatama hakata. Noh, 1,11a ongi viimane aeg, kui hakata otsi koomale tõmbama… Täiesti jube. Magama läheb nii, et padja surub omale näo peale ja ei lase ära ka võtta. Kohe surub ja siis ventileerib ennast läbi padja. Öösel oli päris jube kuulata, kuidas ta hüperventileeris. Käisin korduvalt teda kakkumas, aga ta on järjekindel… Täna kordus lõunaajal sama. Õhtul panin padja ära, aga ta arvas, et tekk sobib ka. Kuhjab endale teki näo peale ja ära võtta ei lase. Aga kui võtaks teki ka ära?
Albert tahab päeval olla palju õues. Pikali ja püsti. Ta on rahu armastav isend, kes ei salli, et teda kakutakse ja näpitakse. Albert avastas koera jooginõu. Latte joob meil teatavasti pangest. Albert siis matkis peni: pistis näo vette ja naeris, toppis vee sisse muruliblesid ja siis kastis jälle ennast nagu dops-dops küpsist peni joogivette. Noh, mis sa ikka teed, kui et vaatad kõrvalt ja lased tsirkusel omasoodu veereda. Lapsed peavad saama proovida ja katsetada- mina olen lihtsalt see turvaelement, kes vaatab, et need väikesed inimesed oma toimetustes ellu jääks. Albert igatahes jäi. Kui ta ennast millegiga öösel salaja ära ei lämmata, siis potensiaal elada on täiesti olemas. Albertil on muidugi tore väikevend ka, kellega koos nad mu viimaseid närvirakke õgivad. Hea, et mul loomult heledad juuksed on, siis ei paista hall välja.
Kui panna kõik neli last kõrvuti, siis Hagen on kõige suurem naaskel. Tema ellujäämise nimel peab kohe rohkem pingutama. Härra Hagen on seitsme kuune, aga teda jagub kõikjale. Ta kakub ennast kõige najale püsti ja sööb juhtmeid nagu jänes- süüa ju siin majas ei tehta. Ääremärkusena või nii. Püsti seismised lõppevad muidugi paraja matsatusega ja kui vähegi viltu läheb, siis järgneb sellele ka kõva kisa. Juba üritas ta lillepotist mulda krabada, kassil peast karvu kiskuda, televiisorit patsutada.. Alles see oli, kui ta oma śokolaadise musiga mööda minu pükse ennast üles kraapis ja ma hiljem plekiliste pükstega poodi läksin. Keerasin säärtel plekid vodli sisse… Püksivoli sisse… Ah, siis suurlinnas on hullemaidki nähtud, kui mina oma lõhkiste pükste ja plekiliste säärtega. Ahjaa… istusin oma püksid lõhki. Lihtsalt, kuid see ei takista mul nendega ringi lehvida.
Ainus helge mõistuseinimene on meil Annabel. Tundub, et kool algas tema jaoks helgelt: tal on sõbrad ja omad tegemised. Üle hulga näen teda koolist koju tulles rõõmsa ja heatujulisena. Mul on hea meel. Mis ikka saab olla parem kui see, et lapsed on terved ja neil hästi läheb!