Lapsed

Plaaster pealt

Püüan olla delikaatne, aga välja kukub nagu alati ning lõpuks andsin kiusatusele järele. Kirjutan lõviosa poistest, kuid tegelikult peaksin kirjutama ka Annabelist. Püüan olla delikaatne ja austada tema privaatsust, püüan olla taktitundeline ja mitte ennast peale pressida, aga tunnen, et olen ta kuidagi välja jätnud või eemale ajanud. Tean, et ta ei pane pahaks, kui räägin temast natuke rohkem, sest ma ei ületa piire, mida ma ei tahaks, et minu puhul ületatakse.

Annabel vahetas sügisest klassi: kolis ühest paralleelist teise. Ta tuleb nüüd koolist koju, on õhinat ja elevust täis, vadistab rõõmsalt oma koolipäevast ning on õnnelik. Lõpuks. Olen tegelikult siiralt tänulik Covid-19st põhjustatud distantsõppele, sest Annabel sai turvaliselt toimetada kodus ilma, et oleks pidanud ennast kuidagi halvasti tundma. Meie kodused poisid armastavad teda vist üle kõige: Annabeli nähes läheb silm särama kõigil ning Sass küsib ikka igapäevaselt kuna Annabel koju tuleb.

Kustutasin terve pika lõigu emotsioone. Milline on siis tänapäeva kõige tõhusam kius? Ignoreerimine. Pole nagu kusagilt konkreetselt kinni hakata ka, samas oleks, aga teisalt jälle…

Kogu uba keerles ühe mürgise ja õela kaaslase ümber, kes pani lõpuks Annabeli tundma ennast nii halvasti, nii kurvalt, nii alaväärsena. Viimane piiski oli karikasse eelmise aasta jõulude ajal, kus postitati mingisse klassi messengeri gruppi video, kus keegi tegi kingituseks kunstitarbeid ühele puudust kannatavale 12 aastasele Annabelile. See olevat meie Annabel, sest ühtegi teist 12a Annabeli pole Eestis olemas ja järelikult on see meie Annabel.

Ma olin nii kurb, nii vihane, nii jõuetu. Annabel oli õnnetu. Ta oli kohe nii õnnetu, et… Mis vahet seal on, et keegi puudust kannatav laps sai jõulude ajal kellegilt kingituse. Kas laps on süüdi, et vanematel pole võimalik, kas laps on süüdi, et keegi tahtis head ja tegi talle kingituseks midagi sellist, mis talle rõõmu valmistas? See on nii armas, kui inimesed märkavad ja aitavad endast nõrgemaid! Kõigil on õigus jõuludele ja kõigil on õigus rõõmule. Kust tulevad õelad ja mürgised lapsed- kodust…

Ma olen siiralt tänulik, et kool võimaldas vahetada klassi ning mõisteti olukorra tõsidust. Minu laps sai uue võimaluse olla aktsepteeritud ja õnnelik. Aitäh.

Jube vahva oli eile kuulata, kuidas hommikul oli direktor lapsi tervitamas ja pöördus nende poole personaalselt: “Tere Annabel, kuidas Sul läheb? Kuidas uues klassis meeldib?” Nii äge, selline suhtlemine õpilastega loob sooja ja turvalise tunde- tunde, et sinust hoolitakse, sind märgatakse! Niiiii armas! 🙂

Annabel käib endiselt ka muusikakoolis. Klaverimäng meeldib talle väga ning isegi solfeedźoga on suutnud sõprust luua. Talle kohe päriselt meeldib. Olen teda algusest peale kadestanud: tal on nii tore erialaõpetaja ja üldse on kõik kuidagi hoopis teistmoodi kui minu ajal. Kes teab, kui mul oleks ka nii toredad õpetajad olnud ja muusikakoolis käimine oleks rõõmu pakkunud, ehk poleks minagi pooleli jätnud. Tundub, et ta plaanib muusikakoolis ikka lõpuni käia.

Annabelil on raudne kannatus: need poisid ajavad mind küll vahepeal endast õue, aga Annabel kannatab kõik välja. Kui kannatusest ja mõistmisest puudu jääb (mis on ka arusaadav), siis kipub ta inisema. Sassi kallal loomulikult. Alberti kohta ütleb ta lihtsalt, et ta on kohutav. Aga üldjoontes on ta nii leplik ja südamlik.

Seda postitust kirjutades kakkusin nii palju emotsioone välja ja kustutasin järjest lauseid ja lõike. Kirjutasin ja kustutasin. Neid mõtteid ja emotsioone on rohkem, kui oskan viisakalt kirja panna. Ahajaaa, ma ju püüan olla viisakas, aga päriselt, vahepeal ei oska, ei taha ega jaksa.

Jätke vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.