Excelitegija, kes tegelikult mitte midagi ei tee.
“Ooo, meil on süüa, oi, meil on suppi ka,” mitte just üks-ühele, aga sarnase lausega tuli eile Annabel koolist. Ehk siis: küpsetasin eile kooki ja tegin suppi ka, mis oli täiesti mõttetu tegevus. Esiteks, see oli kuradi hea ja lihaline supp koos klimpidega. Ma armastan klimbisuppi ja klimpe veel enam. Tavaliselt teen klimpe topeltkoguse, et ennast süüdimatult neist täis süüa ilma, et keegi peaks ilma jääma. Minu vajadused on alati kõige olulisemad, seda teavad ilmselt kõik. Egoist, pessimist. Mis -ist ma veel võiks olla? Igatahes, supp oli maitsev ning nõudis aega tegemiseks. Ei olnud nii, et kallasin purgist potti ja lisasin vett ka. Täna sööb seda suppi igatahes meie Latte. Saab jälle tummise kõhutäie, sest liha on seal kõvasti.
See on siis meil praegu Annabeli ja minu enda vaieldamatu lemmik- Pariisi õunakook. Seda on tõeliselt lihtne teha ja kõik komponendid on üldjuhul kapis olemas ka. Kõige tüütum on õunte koorimine ja lõikumine, aga kokkuvõttes tasub ennast igati ära.
Jätkan nüüd meie supisaagaga. Härra Alexander nokkis eile supi seest klimbid ja kartulid välja ning muu talle sisse ei läinud. Keerutas ja sügeles tooli peal nagu tuhat ussi oleks tagumikus.
Mina: “Kui ma Sulle veelkord pean ütlema, et hakka sööma, saad switchi keelu!”
Alexander: “Kui kauaks?”
Mina: “Issi sünnipäevani- 8 päeva!”
Alexander: “Olgu!”
Mina: “Ja iga kord, kui küsid, kas mängida võib, siis saad iga küsimise eest ühe päeva mängukeeldu juurde!”
Alexander: “Okei!”
… pidi ikka kuradima s*** supp olema! Kusjuures, seda ei söönudki vist keegi peale minu ja Hageni.
Tegelikult ma süüa teha ei oskagi, päriselt ka, sest enamus minu toidust saab penikene endale või siis läheb komposti. Puhas raiskamine nii tooraine kui ka minu energia ja aja. Koduse inimesena ju vinguda ei tohiks, ma siin nagunii mitte midagi ei tee, asi see siis penile iga päev värsket toitu keeta, aga ainult vingun ja vigisen. Laiskust on juba kaugele näha. Vuh! Aga nüüd mul on mott küll kadunud. Iga kord, kui lennutan penile enda tehtud söögi, siis mul on nii kurb. Mõtlen nälgivatele lastele Aafrikas ja seda, et meilgi siin Eestis on lapsi, kellele on koolilõuna võibolla ainsaks soojaks toidukorraks. Ja meie pillume toitu minema nagu poolemeelsed. Häbematu! Tegelikult on lihtsat lubamatu, et ma üldse toorainet puudutan ja midagi kokku keeran- ma ju ei oska! See, et ma Alberti kombel köögis nagu liivakastis toimetan ei tähenda ju, et veel süüa sünniks.
Mõtlesin, et enam ma ei hakka vaeva nägema. Saagu siis meist ka pere, kelle laste jaoks on ainsaks soojaks toidukorraks kooli- või siis lasteaialõuna. Praadisin hommikul Albertile mune ja sinki ning tundub, et isegi nii lihtsana näiv asi käib mulle üle jõu: Albert peitis singi taldriku alla ja muna ei puutunudki. Järelikult ei sündinud süüa. Hagen vitsutas küll nagu vana mees muna süüa, vunts oli eest kollane ja ila tilkus mööda habet särgi peale, aga mida see 7 kuune tita ikka heast toidust teab.
Lihtsalt, mina enam ei oska. Mott on nii maas… Ei taha muidugi ka- laisk!
Mulle kunagi öeldi, et ma olen excelitegija. See ei olnud lihtsalt öeldud, vaid tuli tugeva emotsiooni pealt ning läbimõeldult. Ma ei tea, miks see mulle küll nii hinge läks, aga ometigi juurdlen selle sõna tähenduse üle tänini. Lootsin, et saan ehk magistritööga excelis hullata, aga ei saagi- lähen teist teed. Pealegi, ma ei oska excelis praktiliselt mitte midagi teha. Või on see excelitegija hoopis mingi muu tähendusega? Igatahes, ma võin ju olla kes iganes, aga tegelikult ei oska ma lõpuks mitte midagi- ei excelit ega muud. Kui juhtud seda lugema, mis on väga vähetõenäoline, siis tea, et tõenäoliselt ei tule mul kunagi võimalust tulla Sinu juurde ja öelda, et jah, sul oli õigus, ma olen excelitegija… Ma olen palju enamat!