Elustiil,  Emotsioon,  Lapsed

Lihtne elu

Kell on 11 ja selle asemel, et põrandalt tatart korjata, istun ja kirjutan. Lastest, emotsioonidest, sitast- lihtsast elust. Vabandan juba peenetundeliste ja intelligentsete inimeste ees, kelle jaoks on sõna sitt ehk liiga palju. Kuidagi väär tundub öelda kaka või läbiseeditud toidujäägid. Kui Sa ikka igal hommikul alustad päeva sita sees, siis on see lihtsalt nii. Ma ei viitsi hakata neid tärnikesi ka toksima. Ei viitsi. Kell on 11, tatar ootab põrandalt kokkupühkimist, pesumasin huugab täistuuridel, kuivatist on vaja pesu riiulitesse sorteerida, ahjus on lõunasöök ning mina istun seekord kammitud juuste ja pestud hammastega siin arvuti taga ja toksin. Nagu rähn: toks-toks-toks.

Hagen on saanud uue outfiti ning magab lõpuks ometi õues rahu ja vaikuse käes. Tavline hommik. Alexander on täna lasteaiast kodus puhkust saamas ja avaldas soovi oma lemmik hommikusöögiks: tatrapuder. Seda söövad meie peres kõik ning eks see üks eelistatumaid putrusid ole. Hagen sõi ka. Hapukoorega ja puha. Vitsutas nagu vana mees, aga kuna ta oli juba nii viimase piiri peal, siis tuli talle aja kokkuhoiu mõttes püreed ka toppida. Pildilt on näha, kuidas püree lainetab kulmudes ning ette võite vaid kujutada, millisel viisil see tema sokkideni jõudis. Igatahes tuli kõik pessu panna- laps, riided ja babybjörni kate. Hagenit ma pesumasinasse ei pannud… Lihtsalt teadmiseks. Aga mis puudutab sitta, siis igal hommikul on Hagen ennast täis lasknud ja minu jaoks algab hommik käsipidi sita sees. Ta ei lase ju kultuurse inimese kombel vaid võtab alati kõigest viimast: poole seljani ja ikka nii, et mähkmete vahelt juba välja pressib. Puhas rõõm alustada hommikut nii. Raha ei haise, sitt haiseb- ilmselt sellele tuginedes ka see vanemahüvitis kunagi iidsetel aegadel välja mõeldi. Selleks meile ju palka makstaksegi, et hommikut just nii alustada. Igat hommikut.

Alexander on täna kodus ja puhkab. Vaene vennike oli eile õhtul omadega nii läbi sellest lasteaiast, et tihkus nutta ja polnud nõus hommikul uuesti minema. Ütles, et tahab puhata. Eriti raske on ju ka, eriti veel siis, kui ma ta alati peale lõunasööki koju toon. Mis ta veel siis teeks, kui seal õhtuni peaks olema? Igatahes puhkab ta homme ka ja alustab esmaspäeval uue hooga. Järgmisel nädalal on neil rühmaga väike väljasõit ka: laps saab esimest korda oma elus bussiga sõita- päris äge! Alexanderile meeldib praegu igasuguseid nuputamist vajavaid ülesandeid lahendada: lastele mõeldud sudokut lahendas nagu vana mees… Selle nutmise taga oli tegelikult eile õhtul minu karvane käsi: meil on ikka kombeks unejuttu lugeda ning lugesin talle eile siit Hansu ja Grete muinasjuttu. Puhas klassika, aga Alexanderi jaoks oli seda natuke liiga palju. Üldse, need vendade Grimmide muinasjutud on väikese kiiksuga… Mulle need meeldisid juba siis, kui ise pisike olin, aga tundub, et tänapäeva lapsed on kuidagi liiga õrnad. Ühes muinasjutus viasati näiteks laps ahju… Lauri keeldus sellest raamatust muinasjutte lugema, mulle näiteks jällegi meeldivad need rohkem. Pidin siis oma kuriteo silumiseks ühe ilusa ja pehmodele mõeldud jutu veel peale lugema.

Vennad tihedad. Nii kutsub tegelikult neid Alexander. Kõik hoiavad, kõik armastavad ja kõik karjuvad. Sigatsevad ka. Alberti loobitud tatar vedeleb praegu põrandal. Aga kui ei koristakski seda ära, siis see ju kuivab ära ja öösel koristab selle robot? Aga raudselt kannab selle enne keegi oma pisikeste jalakestega voodisse ja diivanile. Kuigi, see diivan pole mingi väärtus, suva. Pildil söövad vennakesed arbuusi. Tegin eile suurema tellimuse Selverist. Mis nüüd suurema, alati tellin korralikult, polnud ka nüüd mingi erand selle vahega, et praegu olen ma päris kuri. Siiani on Selver suutnud meile toimetada värsket kaupa, aga eile sain tänase kuupäevaga Baby Back searibi. Mõtlesin siis eile hilisõhtul, et hea küll, viskan marinaadi peale ja kohe järgmisel hommikul ahju. Vaakumpakendit avades viskas haisu üles ja liha ise oli väheke libe ja kleepuv. Mmmmm, jämma! Võeh.. Kirjutasin ja joonistasin siis Selverile, automaatkiri ütles, et saadavad vastuse hiljemalt 3 tööpäeva jooksul. OK, liha haiseb seni mul külmikus edasi, mis seal siis ikka…. Ma sooviks rahumeelse inimesena vahetuskaupa: nemad toovad mulle uue ja mina annan neile selle pahaks läinud liha tagasi. Tegelikult mulle sobiks kas see, kui meie penikene selle kiiremas korras endale saaks, aga sry, kolme päeva pärast ei tõuse minu käsi seda küll Lattele ulatamast. Igatahes, ma olen nii kuri, et ei mingit austust kliendi vastu. Oleksin ju võinud tellida tasuta kohaletoimetamisega hoopis Rimist, aga ei, valisin Selverli. Rumal olen. Edaspidi tellin Rimist või siis Barborast…

Mis ma üldse tellin ja poodi ei lähe? Käin ikka poes, aga suuremad ostud lasen tuua kulleril, sest ma reaalselt ei viitsi ise tassida. Laisk moor ma ütlen!! Tegelikult ei meeldi mulle ostelda ka: see rahvamass ja tohutu ajakulu… Siis kohalikus supermarketis käin ikka piima (seda kulub meil üüratult!) ja saia ostmas, sellega saan hakkama, aga suured ostud teen meelsasti e-poes. Seekord siis selline ebameeldiv kogemus.

Elan täna vist ainult selle nimel, et ma saan täna kooli, loengusse. Pean ainult viisakad riided selga tõmbama ja natuke värvi näkku viskama, kuid, kas see aitaks? Vähemalt pole nii ilmetu. Loti tõmban ka lõua alt sirgu. Kõrvade taha või nii. Peidan rasvaküüru sisse ära. Puhtaid riideid ei julge enne selga panna, kui hakkan konkreetselt välisuksest välja astuma. Peakski mõne puhta kartulikoti esikusse valmis panema…

Igatahes, lähen nüüd tatart koristama…

Väike update: Selveri kuller tuleb ja vahetab toote välja. Mina annan neile roiskunud kraami ja saan värske asemele. Vabandati ja puha. Müts maha kiire ja tulemusliku tegutsemise ja menetlemise eest. Meil on Cleveroni erapakiautomaat, mis teeb meie ja kullerite elu eriti lihtsaks. Veel enam, et mind ennast ei ole kodus, kui kuller täna tuleb… Igatahes, aitäh Selverile mõistva suhtumise eest.

Jätke vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga