Elustiil,  Emotsioon,  Lapsed

Lapsed on näljas ja ma ise olen jälle seeni söönud…

“Mida su vend seal jälle sööb? Ahaaa, andsid talle küpsist!” Naljast kaugel…

Hagen on alati saama peal väljas… Ükskõik mida, aga ta on valmis kas või mööda lauajalga üles ronima, et ka osa saada. Ammu juba ei saa suuremad ilma väiksematega jagamata rahus jäätist süüa või isegi mitte pulgakommiga maiustada. Pildiltki näha, et meie pesamuna ronib kõige nelja jalaga Alexanderile selga, et saada ka jaole. Ta tahab kõike- saab ka. Täna jagas Albert näiteks talle küpsist ning hiljem kakkus Hagen venna käest õuna. Sekundiks ei saa ka neid jätta, sest talle pakutakse kõike: mänguasjadest toiduni. Hommikul degusteeris Hagen näiteks koos vennaga praemuna. Jah, vitsutas nagu vana mees põsed punnis ja habe munane. Kindlasti. Eile oli vaja (!) tal süüa koos teistega võiga kaerahelbeputru. Meil on kõik lapsed saanud meie enda kõrvalt toitu, pole kellelegi hakanud eraldi vesimagedat ja maitsetut sööki eraldi valmistama. Elus on… Hagen on lihtsalt neist kõigist kõige näljasem. Minusse!

Hagen omas elemendis: krooniliselt näljane.

Vendlus on üldse hirmus: kui Albert karjub, siis solidaarsuse mõttes hakkab Hagen ka nutma. Albert ise on juba nii tark, et tema Hageni kisa peale nutma ei hakka vaid püüab väiksemat lohutada. Meil on üldse laste seas seda empaatiat palju: suuremad hoolivad väiksematest ja Alexander hoiab kõiki. Täna käisime maal Mamma juures ning juba seltskonna mõttes väiksemad vennad karjusid koos: koroona aja lapsed, kes pole kusagil eriti käinud ja inimesi näinud. See puudutab rohkem Albertit, kes kardab kõike ja kõiki. Nüüd ongi hea, et ta ei pea veel lasteaeda minema ja saab meiega koos kodus julgust koguda. Esmaspäeval lähme Albertiga perearsti juurde vaktsiinisutsu saama ning tean juba ette, et see saab piinarikas olema. Mõned kuud tagasi seisime perearstikeskuse juures õues ja ootasime oma järge, sest ta röökis sees hüsteeriliselt ja mul oli nii kahju nendest töötajatest, kes pidid vastama telefonikõnedele ja toimetama teiste patsientidega. Lihtsam oli karjuva lapsega õues seista. Ütlesin täna pereõele, et pangu ennast siis valmis, me tuleme!

Närvide rahustamiseks käisin täna metsas. Võtsin ühe anonüümseks jääda soovinud isiku ka kaasa. Mina kaifisin seenel käimist, tema kannatas. Elu ei peagi nauding olema, vahepeal tuleb koos minuga seenel käia. Saagiks langes siis 5,5kg kuuseriisikaid ja kaks sirmikut. Puhas vedamine. See anonüümseks jääda soovinud isik korjas kaks pihutäit ajaga, kui mina jõudsin perve pangi. Ussitanud seeni ei olnudki! Hea küll, ma suuri ei lõikunud ka- valikuline korjamine puhtalt marineerimiseks. Koju jõudes saabus karm reaalsus puhastamise näol- oi mulle meeldib seeni puhastada. Puhastada ei olnud tegelikult midagi, lihtsalt okkad tuli seentest eraldada. Homme marineerin.

Kärbseseen oli ka ilus. Sellest teen tõmmise ja joon ära. Nali, siis ei saaks ju öelda, et ma olen seeni söönud- pigem ikka joonud või nii…

Jätke vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga