Standardid
Leegin mööda elamist ringi ja mind saadab hais, mis meenutab okset. Ei saa aru, kust see küll tuleb, aga kõikjale, kuhu lähen mina, seal on ka hais. Kõhutõbe meie majas olla ei tohiks ning mõte hakata pärast söömist oksendamist esile kutsuma on ka jäänud ainult mõtteks. Pealegi, ma ei ole veel täna ise söönudki…
Mis seal siis ikka: lõpuks tuli meelde, et Hagen lasi väikese lonksu okset minu särgi peale. Täpselt kaeluse äärde- sinna silmad ei küündi, sest lott jääb ette. Lõualott. See ei olnud isegi okse vaid lihsalt selline väike lonksuke maosisaldist, mis haises lihtsalt nii, nagu oleks orav mulle loti vahele ära lõpnud. Seda, kuidas lõpnud orav haiseb, ma juba tean, uskuge mind… Aga ma ei viitsinud minna särki vahetama, sest selleks tuleks minna üles korrusele ning mind ja riidekappi eraldab trepp ning trepist üles minek nõuab jällegi pingutust ja tahet. Tahe oksese särgiga edasi haiseda saab minust võitu… Suutsin siin kerimise (!) saatel eilse “Poissmeeste õhtu” korduse ka ära vaadata ja jäin mõtisklema standarditest.
Mingeid standardeid ei ole ju olemas, see on ainult meie/minu kahe kõrva vahel kinni?! Kui kõik muu kõrvale jätta, siis on isegi saates osalejatel standartid: pole vahet, milline sa ise oled, aga nõudmised ja ettekujutus kaaslasest on kindlalt paigas.
Milline on siis ilus naine? Mõnel isendil on isegi silma- ja juuksevärv ettekujutustes paigas, aga kõik tahavad enda kõrvale peenikest naist. See kest on ikka nii kuradi oluline: vahet pole, oled sa tark või rumal, laisk või töökas, aga sa pead olema peenike-ilus. Suts krohvi siia ja natuke pahtlit sinna ning silmale peab olema ilus vaadata. Ei tea, kui ma oleksin omal ajal olnud mõned kilod raksem, siis kas ma oleks leidnud praeguste standardite juures endale kedagi? Või oleksin ma kellegi meeleheitlik valik- teised mind ei taha, ah, käid mulle sina kah, üksinda ka kole olla või nii. Pealegi, …. tahab lõpuks iga mees saada…. Väkk!! Vahepeal mõtlen, et mis liigiga küll meeste näol tegemist on. Palun seda lugedes olla kriitiline ja mitte kõiki mehi ühe lauaga lüüa. Mul ka kolm poissi kasvamas ning loodan, et nad on teistsugused…. Pealegi tean ma mõne (ja neid on tegelikult päris mitu!) mehe näol ka väga toredaid ja intelligentseid inimesi siin planeedil elavat ja olevat.
Nojah, istusin siin oma oksest haiseva särgiga ja tundsin ennast olevat justkui õnnega koos. Elu on ikka imeline: ma ei pea olema turul, ma ei pea ostma ega müüma ning saan olla lihtsalt see kes olen. Kõige oma ilu ja valuga: püksisäärde on jälle keegi oma pudise suu ja käekesed pühkinud, pluusikrael haiseb okselaik ja ma olen täpselt nii nagu ma olen. Õnneks on seekord juuksed kammitud ja hambad pestud. Hea seegi. Ma ei pea muretsema, kas ma meeldin või ei meeldi, kas keegi tahab või ei taha. Mind tahetakse igal ajal: pese, kasi, korista, tee süüa! Olen olemas iga kell, olenemata oma tervisest või vajadustest. Ei mingit sära, ei mingit glamuuri. Maskita. Ausalt. Tegelikult ei ole üldse olukord nii hull: ma pigem olen siin ja praegu ja täpselt sellises olukorras nagu praegu, kui et läheksin turule, oleksin turul. Kõige hullem veel, kui peaksin olema nii meeleheitel, et läheksin mõnda reality saatesse kaaslast otsima ja kaamerate ees…
Miks üldse tehakse selliseid saateid, milleks? Selleks, et püüda valusa tsirkusega vaatajaid? Kus on nende noorte täiskasvanute vanemad? Mida kunagi tunnevad nende osalejate lapsed neid klippe vaadates? Annabel, kallis, kui peaksid seda lugema, siis tea, et olen su jaoks alati olemas. Isegi siis, kui tahad tulevikus ka sellist viite minutit kuulsust. Tule ja räägi minuga, ma luban sinu jaoks alati olemas olla: otsin parimad sptesialistid, et sind aidata, parimad terapeudid, parima haigla…
Läksin lõpuks ja vahetasin särgi ka ära, sest Hagenile oli sokke vaja ning laste pärast olen ma valmis kas või nahast välja ronima, teisele korrusele trepist kõndimisest rääkimata…
Tegin hommikul putru, nagu ikka. Ma ei saa aru, mis teema on lastel nende käte suhu toppimisega. Hagen sõi päris kenasti hetkeni, kui lükkas pudur keelega tagurpidi suust välja ning haaras selle pihku ja tõmbas graatsilise liigutusega üle näo nii, et silm, juuksed ja kõrv olid putru täis. Miks?!?! Miks sa teed mulle niiviisi? Kasisin väikesed poisid puhtaks, toppisin puruväsinud Hageni riidesse ja lükkasin vankriga õue tuttu. Vajus unne, sekunditega. Nüüd nõudis magama ka Albert. Viskas ennast selili maha ja röökis südantlõhestavalt.
Albert on üldse üks kummaline kuju. Tema läheb magama näiteks nii, et kui on vaja, siis on vaja: viin ta voodisse, teeme kalli ja musi ka ning lehvitame ja sinna ta jääbki. Magama. Täna näiteks pesi ta köögis akent. Mulle tasuta lapstööjõud meeldib. Siiralt. Albertile meeldib ise toimetada ja talle ei meeldi, kui keegi tuleb ja teda torgib ja näpib. Tegemist on ülimalt mõistliku lapsega, kui keegi teda ei sega ning ta saab toimetada omas rütmis. Näiteks tänagi: ta tuli mind kutsuma, et ma ta üles tuttu viiksin, aga ma ignoreerisin teda ning selle järgnes siis keset tuba selili viskamine ja hüsteeriline röökimine. Rahunes maha hetkega, kui tõusin püsti ja ütlesin, et lähme üles. Alexanderiga on nad näiteks kahekesi kõige sõgedam duo, keda üldse ette kujutada annab.
Igatahes, pesu on pestud, minul on puhtad riided seljas, lapsed on söödetud, joodetud ja kasitud ning eilne(!) riis on põrandalaudate vahelt välja roogitud ja minema visatud. Hurra, päev võib alata!