Lapsed
-
Haistmine ja alpi kann
Mul on mingi värk lõhnade tundmisega. Tegelikult on see probleem olnud terve elu, aga viimasel ajal on hakanud intensiivistuma. Olen ülitundlik kõigele, mis lõhnab, haiseb, lehkab. Albertit ootama jäädes ei kannatanud ma enam näiteks hakkliha praadimise haisu ja see on siiani nii. Võin kilomeetrite, ok, liialdan, kaugusele tunda, et keegi suitsetab või kusagilt on liginemas keegi, kes pole ammu pükse pesnud. Käisin täna poes ning tundsin juba ukselt, et asi on hapu: keegi siin poes pole pesemas käinud ning kae õudu, mul oli au olla järjekorras tema sabas. Hea küll, ta oli suht leebe näide pissi ja mustuse lõhnade segunemisest lisaks juurde veel sörtsuke higi. Leebe, aga minu jaoks kaugele…
-
Albert 2!
Palju õnne mu armas Albert! Palju õnne mu kohutav kahene! Palju õnne mu pisike! Täiesti uskumatu, aga see pisike kahene sai täna täitsa aru, et see päev on tema: ta nautis külalisi, tähelepanu, kingitusi. Albert oli sõiduvees. Üle kõige nautis vist Albert küünalde puhumist- ta on seda korduvalt ju pealt vaadanud ning nüüd oli tal see võimalus. Päris enda tort, päris enda küünlad ja tema oli kogu päeva staar. Albert on tegelikult suur kisakõri, aga täna oli meil kodus hoopis teistsugune poiss: rõõmus, muhe. …noh, hommikul ta selline ei olnud, aga päev vajas harjumist. Alguses ei saa vedama, siis jällegi pidama. Albert röökis hommikul nagu ikka: küll ajas Hagen närvi,…
-
Standardid
Leegin mööda elamist ringi ja mind saadab hais, mis meenutab okset. Ei saa aru, kust see küll tuleb, aga kõikjale, kuhu lähen mina, seal on ka hais. Kõhutõbe meie majas olla ei tohiks ning mõte hakata pärast söömist oksendamist esile kutsuma on ka jäänud ainult mõtteks. Pealegi, ma ei ole veel täna ise söönudki… Mis seal siis ikka: lõpuks tuli meelde, et Hagen lasi väikese lonksu okset minu särgi peale. Täpselt kaeluse äärde- sinna silmad ei küündi, sest lott jääb ette. Lõualott. See ei olnud isegi okse vaid lihsalt selline väike lonksuke maosisaldist, mis haises lihtsalt nii, nagu oleks orav mulle loti vahele ära lõpnud. Seda, kuidas lõpnud orav haiseb,…
-
Krõpsuke
Al.der: “Emme, kas ma krõpsukest saaksin?” “Ei saa, pudruke saab kohe valmis!” Al.der: “Aga kas ma SIIS saaksin krõpsukest?” Tüüpiline hommik meie moodi. Ime kombel magab praegu Alexander ennast veel ilusaks. Toit ja kakao on laual juba jahtunud ja ootab seda sööjat. Sass on täna lasteaiast kodus. Plaaniliselt, sest viisin eile hommikul tõlla töökotta ja nüüd oleme jalamehed ning no hallo, palju on ikka palutud, et ma jalgsi peaksin tal lasteaias järel käima. Provva jala ei käi ja vett ei joo… Laisk. Laiskusest veel: kõige tipuks avastasin kasvuhoonest arbuusi, umbrohu alla mattunud ja puha. Pildil degusteeribki noorhärra meie enda kasvatatud arbuusi. Valetan! Meie enda isekasvanud arbuusi… Tõmbasin suvel arbuusitaime kasvuhoonest…
-
Plaaster pealt
Püüan olla delikaatne, aga välja kukub nagu alati ning lõpuks andsin kiusatusele järele. Kirjutan lõviosa poistest, kuid tegelikult peaksin kirjutama ka Annabelist. Püüan olla delikaatne ja austada tema privaatsust, püüan olla taktitundeline ja mitte ennast peale pressida, aga tunnen, et olen ta kuidagi välja jätnud või eemale ajanud. Tean, et ta ei pane pahaks, kui räägin temast natuke rohkem, sest ma ei ületa piire, mida ma ei tahaks, et minu puhul ületatakse. Annabel vahetas sügisest klassi: kolis ühest paralleelist teise. Ta tuleb nüüd koolist koju, on õhinat ja elevust täis, vadistab rõõmsalt oma koolipäevast ning on õnnelik. Lõpuks. Olen tegelikult siiralt tänulik Covid-19st põhjustatud distantsõppele, sest Annabel sai turvaliselt toimetada…
-
Lihtne elu
Kell on 11 ja selle asemel, et põrandalt tatart korjata, istun ja kirjutan. Lastest, emotsioonidest, sitast- lihtsast elust. Vabandan juba peenetundeliste ja intelligentsete inimeste ees, kelle jaoks on sõna sitt ehk liiga palju. Kuidagi väär tundub öelda kaka või läbiseeditud toidujäägid. Kui Sa ikka igal hommikul alustad päeva sita sees, siis on see lihtsalt nii. Ma ei viitsi hakata neid tärnikesi ka toksima. Ei viitsi. Kell on 11, tatar ootab põrandalt kokkupühkimist, pesumasin huugab täistuuridel, kuivatist on vaja pesu riiulitesse sorteerida, ahjus on lõunasöök ning mina istun seekord kammitud juuste ja pestud hammastega siin arvuti taga ja toksin. Nagu rähn: toks-toks-toks. Hagen on saanud uue outfiti ning magab lõpuks ometi…
-
Suslikud
Alexander tõi mulle jälle lilli. See vana suslik peaks homme lasteaeda minema, aga ta on teinud kõik võimaliku, et sinna minema ei peaks: otsib põhjuseid ja luuletab ennast haigeks. Täna teatas mulle, et tema ei saa homme lasteaeda minna, sest tal TÕUSEB nohu. Kui teistel tõuseb tuul ja tõusevad maksud, mis meil tõuseb nohu. Sedasi. Annabelile rääkis ta, et peab oksele hakkama, siis ei pea lasteaeda minema. Öökida ja rögatseda oskab ta suurepäraselt. Ma kodune inimene ja milleks mulle need lapsed, kui ma neid lasteaeda surun? Eks ikka selleks, et keegi teine neid kasvataks ja neist inimesed teeks…. Eksole. Tegelikult on lugu selline, et Alexander on praktiliselt terve aasta kodus…
-
Lapsed on näljas ja ma ise olen jälle seeni söönud…
“Mida su vend seal jälle sööb? Ahaaa, andsid talle küpsist!” Naljast kaugel… Hagen on alati saama peal väljas… Ükskõik mida, aga ta on valmis kas või mööda lauajalga üles ronima, et ka osa saada. Ammu juba ei saa suuremad ilma väiksematega jagamata rahus jäätist süüa või isegi mitte pulgakommiga maiustada. Pildiltki näha, et meie pesamuna ronib kõige nelja jalaga Alexanderile selga, et saada ka jaole. Ta tahab kõike- saab ka. Täna jagas Albert näiteks talle küpsist ning hiljem kakkus Hagen venna käest õuna. Sekundiks ei saa ka neid jätta, sest talle pakutakse kõike: mänguasjadest toiduni. Hommikul degusteeris Hagen näiteks koos vennaga praemuna. Jah, vitsutas nagu vana mees põsed punnis ja…
-
Tarkusepäev, aga tarkust ei kusagil?
Homme on rahvusvaheline tarkusepäev. Alexander läheb lasteaeda ja Annabel kooli. Tähtsa päeva puhul tegin suisa kaks torti: üks siis lasteaeda selleks, et tähistada koos kaaslastega suvel toimunud sünnipäeva ja teine meile koju. Alexanderiga tekkis meil vahva dialoog.. Alexander: “Miks meil on kaks torti?” Mina: “Üks on meile koju. Homme on tarkusepäev- meil on kodus kaks tarka last.” Alexander: “Kas meile tulevad siis homme külalised?” Mina: “Ei, meil on KODUS kaks tarka last.” Alexander: “Meile tulevad külla kaks last?” Mina: “Ei, MEIL on kodus kaks tarka last!” Alexander: “Aaaa, Alber ja Hagen…” … Et siis, kaks tarka last… Üks neist otsis täna kell 21.30 homseks kingi jalga panna… Tegelikult on kõik…
-
Piku kotte ja ikka lits, lits, lits…
Pealkiri on intrigeerivam, kui sisu ise. Ausalt ka, aga kui võõras inimene peaks kõrvalt kuulma, siis piinlik on ikka. Natukene. Ülehomme läheb Sass lasteaeda ning üle kõige põen ma tema uhkete väljendite ja fraaside üle. Ei midagi halba, ei midagi roppu, aga välja kukub nagu alati…. Selle asemel, et öelda, et lirtsub, ütleb Alexander, et see teeb lits, lits, lits. Lipp ei lehvi, vaid lipp lipub. Annabel ei saa mängus kotti vaid saab hoopis piku kotte. Kindlasti jagab ta lasteaias emotsioone Annabelist ja pikkadest kottidest. Ei jõua ära oodata. Pretensioonide olemasolul tuleb pöörduda minu poole. Ma pole kunagi kellegile jaganud Sassi eelmise aasta kuritegu. Ma olen tegelikult siiani nii haavunud,…