Emotsioon,  Lapsed

Tarkusepäev, aga tarkust ei kusagil?

Homme on rahvusvaheline tarkusepäev. Alexander läheb lasteaeda ja Annabel kooli. Tähtsa päeva puhul tegin suisa kaks torti: üks siis lasteaeda selleks, et tähistada koos kaaslastega suvel toimunud sünnipäeva ja teine meile koju. Alexanderiga tekkis meil vahva dialoog..

Alexander: “Miks meil on kaks torti?”

Mina: “Üks on meile koju. Homme on tarkusepäev- meil on kodus kaks tarka last.”

Alexander: “Kas meile tulevad siis homme külalised?”

Mina: “Ei, meil on KODUS kaks tarka last.”

Alexander: “Meile tulevad külla kaks last?”

Mina: “Ei, MEIL on kodus kaks tarka last!”

Alexander: “Aaaa, Alber ja Hagen…”

Et siis, kaks tarka last… Üks neist otsis täna kell 21.30 homseks kingi jalga panna… Tegelikult on kõik targad lapsed, oma vanuse kohta, lihtsalt kaks neist tegelevad õppetööga. Ahjaaa, mina ikka ka hakkan õppetööga tegelema, aga targa alla ma ennast ei liigitaks, ma olen lihsalt vana ja rahulolematu.

Pean hakkama magistritööd kirjutama. Esileht on valmis. Käisimegi Hageniga koos natukene kooliasjadega tegelemas: otsustasin, et jätame selle lasteaia üldse vahele ja kogu muu jama ka ning viskan Hageni tundmatusse, otse sammaste vahele Tartusse… Pildiltki näha, et talle ei sobi, jõuline füüsiline protest kõige akadeemilise vastu. Selfitamine ei tule mul endiselt välja, aga tore mälestus ikkagi, et sai koos käidud: mõni meist jõudis ülikooli 7 kuuselt, teine jällegi 32 aastaselt. Näis, mis selle magistritööga saab. Selle lärmi ja melu sees… Ah, mul on eesmärk läbi saada- ilusate ja tarkade inimestega ma nagunii võidu joosta ei jaksa ja olgem ausad, kellele ma neid hiilgavaid tulemusi ka näitan. Endal on tegelikult kehv tunne, kui kesise tulemuse saan ja lihtsalt läbi libisen, aga eks tuleb järeleandmiseid teha. Töö teema on vähemalt selline, mis mulle meeldib: surmaga seonduv. See on midagi nii põnevat ja müstilist ning miskit, mis tuleb nii või teisiti. Vähemalt saab mul olema huvitav.

Elu on üldse huvitav. Eile kammis mul ikka sajaga ära. Ise ka imestan. Meie tänaval elavad kaks vanaprovvat, kes käivad iga jumala päev poes. Üks neist tundub normaalsem olevat ja ei vahi nagu poolemeelne, aga see teine… Mul lihtsalt pole sõnu: lõug laiali, kael õieli ja lihtsalt jõllitab. Normaalsed inimesed kõnnivad majast mööda ja vaatavad, nad ei vahi, aga see vanaprovva on nii ebaviisakas… Igatahes, vähe sellest, et vahitakse, kommenteeritakse ka. Näiteks: “Peab neid siis nii palju olema?” Mhmmm… Mida? Lilli? Lapsi?? Umbrohtu? Õunapuid? Või siis laste suunas osutada ja öelda: “Näe, üks kükitab seal kuuri taga.” Eks me kogemata ole ju kuulnud ja seda ebatervet jõllitamist pealt vaatma sattunud… Olgem ausad, mul pole siin kodus muud ka teha, kui ainult akna peal passida ja möödujaid vaadata. Võin sellest suisa raamatu kirjutada, ulmekirjanduse valdkonda kuuluva või nii… Igatahes. Sattusin eile juhuslikult nägema, kuidas nad poest koju kõndisid ja siis see ebaterve huviga vanainimene kael õieli jälle vahtis ning teist toksas ja näpuga midagi meie kodu suunas näitas. Hea küll, Hagen magas vankris auto taga hoovis ja Annabel kõigutas. Võibolla oli tõesti vaatamisväärsus? Laps põgenes neid nähes tuppa. Tõmbasin siis kardina eest ja manasin ette poolemeelse naeratuse ja vehkisin nagu ull neile lehvitada. Saage aru, nad naeratasid ja lehvitasid vastu! Igathes jätkasin ma haige inimese kombel lollakas naeratus näol neile meeleheitliku lehvitamisega seni, kuni provvad olid silmapiirilt kadunud. Ja sellel vanainimesel ei ole häbiraasugi ja jätkab endiselt vahtimisega. Ma vajuksin piinlikusest maa alla, kui peaksin kellelegi niiviisi vahele jääma. Täna mõtlen, mis mul küll arus oli. Olin nagu poolemeelne… Mis nagu? Olingi ju! Aga, tõsiselt, mida on vahtida iga päev? Kas meil on siin miskit nii erilist, kas iga päev on siis mingi häpening või elame siin nagu ahvid loomaaias, keda käiaksegi vaatamas ja kommenteerimas? Peak hakkama piletiraha kasseerima…Nii närvi ajab. Üks kord ma neid verbaalselt hammustasin, aga tundub, et pean seda kordama. Samas, kas see aitaks?

Mõtlen juba kolmemeetrise tara või heki peale. Siis ei näe keegi sisse ja ei näe välja ka. Välja ei näe ma juba ammu, kui siis, siis loppis ja värvist ära. Tuhm, juhm. Mis iganes. Jajah…. viskan siin sageli igasugust musta huumorit enda suunas, aga eks ikka mõni asi kriibib sügavamalt ja valusamalt. Võiks ju hüpata kõrgemale ja kaugemale, aga seda abitust on nii palju. Suutmatust, tahtejõudu. Lihtsalt ei suuda… Lihtsalt ei jõua.

Aga elu on ilus. Eilne abipalve feissbuukis, kus otsisin kedagi, kes teaks kedagi, kes müüks mulle oma vana kuivatuskapi… Teate mis? Kuivatuskapp on kodus! Mulle saadeti eile ühe inimese kontaktid, kes pakkus mulle tuttuut ja pakendis olevat kuivatuskappi. Arvake, mis raha eest? Praktiliselt tasuta…. Ja ma veel vingun, et imesid pole olemas. On küll… Ise ei suuda ka veel oma õnne uskuda! Nojah, nüüd mõni loeb ja asetab sildi: puudustkannatavad. Tegelikult sellega on veel oma teema… Aga sellest ehk mõni teine kord, kui suudan seda emotsioonivabalt (jajah, seda kindlasti) või siis vähemalt enda jaoks läbimõeldult kirja panna. PS! Ei ole puudustkannatavad! Lihtsalt inimesed on… õelad?

Jätke vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.