Lapsed
-
Krõpsuke
Al.der: “Emme, kas ma krõpsukest saaksin?” “Ei saa, pudruke saab kohe valmis!” Al.der: “Aga kas ma SIIS saaksin krõpsukest?” Tüüpiline hommik meie moodi. Ime kombel magab praegu Alexander ennast veel ilusaks. Toit ja kakao on laual juba jahtunud ja ootab seda sööjat. Sass on täna lasteaiast kodus. Plaaniliselt, sest viisin eile hommikul tõlla töökotta ja nüüd oleme jalamehed ning no hallo, palju on ikka palutud, et ma jalgsi peaksin tal lasteaias järel käima. Provva jala ei käi ja vett ei joo… Laisk. Laiskusest veel: kõige tipuks avastasin kasvuhoonest arbuusi, umbrohu alla mattunud ja puha. Pildil degusteeribki noorhärra meie enda kasvatatud arbuusi. Valetan! Meie enda isekasvanud arbuusi… Tõmbasin suvel arbuusitaime kasvuhoonest…
-
Plaaster pealt
Püüan olla delikaatne, aga välja kukub nagu alati ning lõpuks andsin kiusatusele järele. Kirjutan lõviosa poistest, kuid tegelikult peaksin kirjutama ka Annabelist. Püüan olla delikaatne ja austada tema privaatsust, püüan olla taktitundeline ja mitte ennast peale pressida, aga tunnen, et olen ta kuidagi välja jätnud või eemale ajanud. Tean, et ta ei pane pahaks, kui räägin temast natuke rohkem, sest ma ei ületa piire, mida ma ei tahaks, et minu puhul ületatakse. Annabel vahetas sügisest klassi: kolis ühest paralleelist teise. Ta tuleb nüüd koolist koju, on õhinat ja elevust täis, vadistab rõõmsalt oma koolipäevast ning on õnnelik. Lõpuks. Olen tegelikult siiralt tänulik Covid-19st põhjustatud distantsõppele, sest Annabel sai turvaliselt toimetada…
-
Lihtne elu
Kell on 11 ja selle asemel, et põrandalt tatart korjata, istun ja kirjutan. Lastest, emotsioonidest, sitast- lihtsast elust. Vabandan juba peenetundeliste ja intelligentsete inimeste ees, kelle jaoks on sõna sitt ehk liiga palju. Kuidagi väär tundub öelda kaka või läbiseeditud toidujäägid. Kui Sa ikka igal hommikul alustad päeva sita sees, siis on see lihtsalt nii. Ma ei viitsi hakata neid tärnikesi ka toksima. Ei viitsi. Kell on 11, tatar ootab põrandalt kokkupühkimist, pesumasin huugab täistuuridel, kuivatist on vaja pesu riiulitesse sorteerida, ahjus on lõunasöök ning mina istun seekord kammitud juuste ja pestud hammastega siin arvuti taga ja toksin. Nagu rähn: toks-toks-toks. Hagen on saanud uue outfiti ning magab lõpuks ometi…
-
Suslikud
Alexander tõi mulle jälle lilli. See vana suslik peaks homme lasteaeda minema, aga ta on teinud kõik võimaliku, et sinna minema ei peaks: otsib põhjuseid ja luuletab ennast haigeks. Täna teatas mulle, et tema ei saa homme lasteaeda minna, sest tal TÕUSEB nohu. Kui teistel tõuseb tuul ja tõusevad maksud, mis meil tõuseb nohu. Sedasi. Annabelile rääkis ta, et peab oksele hakkama, siis ei pea lasteaeda minema. Öökida ja rögatseda oskab ta suurepäraselt. Ma kodune inimene ja milleks mulle need lapsed, kui ma neid lasteaeda surun? Eks ikka selleks, et keegi teine neid kasvataks ja neist inimesed teeks…. Eksole. Tegelikult on lugu selline, et Alexander on praktiliselt terve aasta kodus…
-
Lapsed on näljas ja ma ise olen jälle seeni söönud…
“Mida su vend seal jälle sööb? Ahaaa, andsid talle küpsist!” Naljast kaugel… Hagen on alati saama peal väljas… Ükskõik mida, aga ta on valmis kas või mööda lauajalga üles ronima, et ka osa saada. Ammu juba ei saa suuremad ilma väiksematega jagamata rahus jäätist süüa või isegi mitte pulgakommiga maiustada. Pildiltki näha, et meie pesamuna ronib kõige nelja jalaga Alexanderile selga, et saada ka jaole. Ta tahab kõike- saab ka. Täna jagas Albert näiteks talle küpsist ning hiljem kakkus Hagen venna käest õuna. Sekundiks ei saa ka neid jätta, sest talle pakutakse kõike: mänguasjadest toiduni. Hommikul degusteeris Hagen näiteks koos vennaga praemuna. Jah, vitsutas nagu vana mees põsed punnis ja…
-
Tarkusepäev, aga tarkust ei kusagil?
Homme on rahvusvaheline tarkusepäev. Alexander läheb lasteaeda ja Annabel kooli. Tähtsa päeva puhul tegin suisa kaks torti: üks siis lasteaeda selleks, et tähistada koos kaaslastega suvel toimunud sünnipäeva ja teine meile koju. Alexanderiga tekkis meil vahva dialoog.. Alexander: “Miks meil on kaks torti?” Mina: “Üks on meile koju. Homme on tarkusepäev- meil on kodus kaks tarka last.” Alexander: “Kas meile tulevad siis homme külalised?” Mina: “Ei, meil on KODUS kaks tarka last.” Alexander: “Meile tulevad külla kaks last?” Mina: “Ei, MEIL on kodus kaks tarka last!” Alexander: “Aaaa, Alber ja Hagen…” … Et siis, kaks tarka last… Üks neist otsis täna kell 21.30 homseks kingi jalga panna… Tegelikult on kõik…
-
Piku kotte ja ikka lits, lits, lits…
Pealkiri on intrigeerivam, kui sisu ise. Ausalt ka, aga kui võõras inimene peaks kõrvalt kuulma, siis piinlik on ikka. Natukene. Ülehomme läheb Sass lasteaeda ning üle kõige põen ma tema uhkete väljendite ja fraaside üle. Ei midagi halba, ei midagi roppu, aga välja kukub nagu alati…. Selle asemel, et öelda, et lirtsub, ütleb Alexander, et see teeb lits, lits, lits. Lipp ei lehvi, vaid lipp lipub. Annabel ei saa mängus kotti vaid saab hoopis piku kotte. Kindlasti jagab ta lasteaias emotsioone Annabelist ja pikkadest kottidest. Ei jõua ära oodata. Pretensioonide olemasolul tuleb pöörduda minu poole. Ma pole kunagi kellegile jaganud Sassi eelmise aasta kuritegu. Ma olen tegelikult siiani nii haavunud,…
-
Pingutused Sassi sünnipäevaks.
Alexanderi sünnipäevaks oli plaan talle uus tuba kinkida. Tuba oli tal tegelikult olemas, aga uuenduskuuri polnud see kunagi meie poolt läbinud. Tegelikult oli Sassi sünnipäev lihtsalt heaks ettekäändeks, et midagi jälle ära teha. Nagu ikka, tulevad head mõtted järsku ning nende realiseerimisega võib tekkida teatud takistusi. See on täpselt nagu talverehvide vahetamise ja esimeste külmadega- igal aastal tuleb see talv nõnda ootamatult… Tark inimene võtab tasa ja targu ning lepib juba aegsasti mõne oskaja töömehega kokku, eksole. Idee oli kuldaväärt, aga tegijat ei olnud, sest kõigil, keda tööle oleks tahtnud, olid juba objektid suveks valmis ning käed-jalad tegemisi täis. Hurraaa… Aga ega siis midagi tegemata jää, tuleb teatud järeleandmiseid teha,…
-
Kui palju on emmel raha?
Alexander küsis minu käest millalgi, kui palju mul raha on. Tema jaoks on nii müstiline, et on raha, mida saab käes hoida, ja siis on pangakaart. See, et kaardiga maksta saab, see on midagi imelist: lihtsalt lähed poodi ja ostad, aga see, kuidas sinna see raha saab, see on midagi mõistusevastast. Eks me oleme talle püüdnud ikka seletada. Hiljuti ta küsis siis, kui palju mul pangas raha on. Ütlesin talle, et 20 eurot. Noh, mis seal siis ikka, ta nagunii ei adu raha väärtust, vastupidiselt Annabelile, kes on kõige suurem kopikakoi minu enda järel. Täna saabus siis see imeline päev, kus meil figureerib siin kodus paar tundi üks võõras inimene.…
-
Alexander 6
Alexander sai täna kuueseks! Ta ole aastatega üldse muutunud! Hea küll, valetan, ta röögib vähem, palju vähem. Kui Alexander sündis, siis ta karjus pidevalt- vähemalt meile tundus nii. Elu koosnes ainult karjumisest. See oli päris õudne. Televiisorist vaatasime uudiseid, vaatasime saateid, aga aru midagi ei saanud: see oli nagu üks lõputu tummfilm selle vahega, et Alexander karjus taustaks. Aga Alexander kasvas ning lõputust röökimisest sai mälestus mis ei unune iial. Tegelikult on temast kasvanud ääretult armas poiss. Imestan ikka sageli, kuidas võib ühe nii väikese inimese sisse nii palju armastust ja hoolimist ära mahtuda. Koerustükke muidugi ka. Ta on otsast lõpuni, pealaest jalatallani, tegutsemist täis- teda jagub kõikjale. Alexander on…