Albert sööb viimasel ajal mul hinge seest. Temast täna ei kirjuta. Ostsin kevadel Alexanderile uue jalgratta. Lauri arvas, et kevadel ei peaks seda tegema, sest poisil on suvel sünnipäev, et midagi peab ju ometi kinkimiseks ka jätma, aga ma läksin ja lihtsalt tõin talle selle ära, sest minu arvates on suvi rattaga sõitmiseks ja no milleks oodata. Mäletan Sassi, kes pidi nutma hakkama, kui nägi oma uut sõiduriista. See oli ost, mida ma kohe kindlasti ei kahetse… Sass kihutab rattaga mööda aeda ringi ning käib korduvalt kooli juures ronimas. Pean pidevalt tal sima peal hoima, et ta väravast välja räpaste riiete ja kasimata põskedega ei läheks ja et ta jalanõud…

Tänane päev saabus ootamatult. Ei olnudki aega valmistuda, praadida, oodata. Ma ütlen seda, et olen nii ääretult tänulik kogu personalile, tuttavatele ja omadele nägudele. Olen tänulik, et probleem sai noa abil lahenduse ja seda kokkusattumuste tõttu ülimalt kiiresti. Ma siin praegu hõiskan raudselt enne õhtut, aga peale pisikese kipituse pole valust jälgegi. Tulin koju ja roosid õitsesid uhkemalt kui ei kunagi varem. Pildil siis 2a tagasi istutatud Flammentanz. Ütlen ikka, et roosid on laisa inimese lilled ning selleks mul neid nii palju ongi, et ma olen ülimalt laisk inimene, aga… Roosid tahavad hoolt, armastust, rammu, vett ja kaitset kahjurite ning haiguste eest. Tegelikult on õieilu taga palju tööd. Piret ütles,…

Eile oli siis see päev, kui ma taaskord üllatusin. Nende aastatega on juhtunud see, et mind väga ei üllata miski. Närvid on terasest, kahe kõrva vahel ulub jäine tuul… Eile tundsin, kuidas see viimanegi kannatusenatuke tahab vägisi kõrvadest välja voolata. Alexander sai eile koduarestist priiks: käidi kooli juures ronimas, Oskaril külas, söödeti väikevennale kulbiga soola sisse. Jah, Alexander söötis Hagenile terve lusikatäie soola sisse, mille peale siis viimane metsikult karjuma hakkas, kätega vehkis ja terve elamise täis oksendas. Hagen oksendas kokku 6x. Ma ei kujuta ette, mis võis Alexanderi peas toimuda, et sellist kuritegu sooritada. Miks? Ta ei vasta mulle, istub taas koduarestis, konsoolis mängimisest ei või unistadagi ning nii…

Annabel lõpetas kooliaasta puhta viielisena ning see pole tegelikult meile mingi uudis, et ta on mega tubli. Ta ise arvab, et ma ei tunnusta teda piisavalt. Tunnustan! Ma väga hindan Annabeli pingutusi õppetöös ning panust koduse tsirkuse ohjamisel. Eile käisid mul lõpetamise puhul külas SÕBRAD ning Annabel toimetas poistega. Alexander oli eile haige ning seega ei saa teda seekord dresseeritavate tsirkuseahvide hulka lugeda, aga ahve oli kaks ja need kaks metsikut tüüpi ei olnud eile kõige paremas tujus. Albert seltsis alguses meiega, aga kui ta sujuvalt Annabeli ja Hageni seltsi lükkasin, hakkas ka tema oma pahameelt ja rahulolematust Annabeli peal välja elama. Õhtu lõpuks, kui ma tuppa maabusin ning KÕIK…

Olen viimasel ajal emotsionaalselt nii tühi olnud, et ei taha enam kirjutada, ei jõua. Nädala jagu tagasi oli lõputöö kaitsmine ja ma pole sellest siiani täielikult taastunud. Kaitsmiseks valmistumine võttis energiat ning nüüd ei suuda taastuda. Seeda kahte aastat ei saa kokku võtta paari lausega- see vajaks eraldi postitust, aga las see kõik laagerdub ja natuke settib. Ikka ei usu, et läbi selle udu ja pudru sai midagi päriselt ka valmis. Vahepeal oli Alexanderil lasteaias lõpupidu, aga ka see vääriks eraldi kirjatükki, lisaks ootan veel fotograafilt pilte. Toimunud on palju, aga seda energiat ei ole, et saaks kirja panna… Käisime eile lastega Pühajärvel ujumas: Albertil läks süda sõidust heledaks ja…

Keelamine ei ole lahendus? Pikemas perspektiivis küll, aga keelamine on esimene samm. Ei tohi, ära tee! Kaua sa jõuad korrutada? Üks kena pilt Hagenist ka vahele. Ma päevast päeva korrutan, et ära tee, ei tohi, ära mine, ära võta. Sinna juurde käib väike selgitustöö ka ikka, et ära võta, venna oma; ära tee, katki läheb/ai-ai saad jne. Nagu viiks läbi koolitust, mida tohib ja miks ja mida ei tohi ning miks. Lapsed on väikesed, eks see impulss ja kihk on suurem, et minna ja teha, katsuda piire. Kui kaugele saame täiskasvanutena minna, et kombata piiridest üle, raamidest välja? Kas millalgi saabub taluvuspiiri/ hea maitse sein ette ja sealt enam edasi…