Elu,  Emotsioon,  Lapsed

Keelamine ei ole lahendus

Keelamine ei ole lahendus? Pikemas perspektiivis küll, aga keelamine on esimene samm. Ei tohi, ära tee! Kaua sa jõuad korrutada?

Üks kena pilt Hagenist ka vahele. Ma päevast päeva korrutan, et ära tee, ei tohi, ära mine, ära võta. Sinna juurde käib väike selgitustöö ka ikka, et ära võta, venna oma; ära tee, katki läheb/ai-ai saad jne. Nagu viiks läbi koolitust, mida tohib ja miks ja mida ei tohi ning miks. Lapsed on väikesed, eks see impulss ja kihk on suurem, et minna ja teha, katsuda piire. Kui kaugele saame täiskasvanutena minna, et kombata piiridest üle, raamidest välja? Kas millalgi saabub taluvuspiiri/ hea maitse sein ette ja sealt enam edasi minna pole võimalik?

Meil siin kodus pole head maitset. Mina olen nagunii maitselage ja arulage ja mis iganes -lage, ma olen lihtsalt prii kõigest, aga ometi on mul piir, ometigi on mul raamid ja ma kujutan ette, et mingid raamid võiksid kehtida täiskasvanud inimestele näiteks üheselt mõistetavatena, moraal, eetika… Hea küll, minust aitab.

Hagen teeb hommikul silmad lahti ja alustab tegudega, kõige sellega, mida ei tohi. Näiteks tõmbas ta täna köögi kappide alumise sahtli lahti ja haaras kaks creme brulee vormi ja tormas minema, tagasi kööki saabudes viskas ta neid nagu mina vanasti viskasin kehalises palli… Mitte just väga kaugele enda varvastest. Ime kombel jäid vormid terveks, aga ikkagi. Ei tohi, ära tee… Päevast päeva. Siis sukeldus mehike naerdes ruuteri kallale, lülitas selle välja ja tormas minema. Hagen, ära tee, nii ei tohi! Ta vaid naerats ja impulssidest laetuna tormas järgmisele objektile. Mina keetsin köögis putru ja järsku vaikis toas Põrsas Peppa ning alustas inisemist Albert. Selge, ruuter…. Hagen oli kõhuli ruuteri peal televiisorilaua all ja klõpsis näpukestega ruuterit sisse ja välja. Nüüd ma haugatasin ning Hagen hakkas nutma. Sai aru küll. Viimased 30 minutit pole ta enam ruuteri kallal käinud.

Albert seevastu iniseb nüüd juba sügavkülma ukse kallal, põsed pisaratest ligumärjad, sest hing ihkab jäätist, aga moor ei anna. Mooril puder potis järelvalmib ja jäätise mõte ei istu kohe üldse. Aga Albert ei mõista, miks ei saa jäätist ning miks sega “varsti saab puturu” tema jäätisesoovi.

Rõdu on koht, kus mõlemad väikesed inimesed on rahul ja õnnelikud. Keegi ei inise, keegi ei karju, keegi ei näita valjuhäälselt välja oma rahulolematust. Täna rõdule ei saa, sest isegi seal on täna külm. Eile seevastu olime rõdul ja hiljem õues. Õues olemine oli…. Oh.. Pehmelt öeldes oli… huvitav? Mina kaevasin lillepeenraid umbrohust puhtaks, Hagen toimetas rahumeelselt liivakastis, Alexander kihutas rattaga mööda aeda ja Albert karjus. Annabel oli koolis. Ma pean Annabelist ka kirjutama, sest ta on muidu õnnetu, et temast ei räägita. Niisiis, Albert karjus. Albert on mina, aga mina karjun südantlõhestavalt seesmiselt. Mõned õhtud olen nutnud ka, aga mitte sisemisest valust, vaid ikka füüsilisest. Nutsin näiteks siis, kui potilt ei saanud püsti, nutsin siis, kui magama ei saanud jääda. Ma ei nutnud häälekalt, nagu teevad seda Albert, Hagen ja Alexander, aga ma nutsin pisaratega, täiskasvanud inimese kombelt püüdsin oma valu peita. Aga Albert…

Albert karjus meeleheitlikult maja ees, mitte valust, vaid selle pärast, et ta on kohutav kahene. Alexander tormas teda lohutama ja siis need igapäevased … juhtusid poest tulema ja… Ma ei suuda kirjutada nende kohta vanemas eas provvad või mida iganes. Ja siis nad seisid ja vahtisid seda tasuta tsirkust ja kommenteerisid. Kommenteerisid, nagu neil tavaks on, vahtisid, nagu neil tavaks on. Kui tsiviliseeritud inimesed meie tänavat läbivad, siis huvitaval kombel keegi ei peatu, et vahtida, keegi ei jõllita ja veel vähem ei kommenteeri. Aga need kaks on lihtsalt uskumatud!! Oma halva kõrvakuulmise juures kostus isegi minu kõrvu läbi selle karjumise ja melu, et “ema õpetab neid”. Mida iganes! Nagu… Mul ei ole sõnu, sest nad on igapäevased….

Siin tänaval keegi ehitas oma majale kõrge esiaia. Kui alguses tundus tavapäratult kõrge aed kentsakas, siis nüüd ma mõistan. Ma tahaks ka kõrget ja võõraste silmade eest kaitsvat aeda. Just nende kahe eest kaitsvat aeda. Ma tahan, et lapsed saaksid olla õues ilma, et neid vahitaks ja kommenteeritaks “näe, üks kükitab seal kuuri taga” või siis “peab neid siis nii palju olema” . See viimane kommentaar, et mida on siis liiga palju, roose, lapsi? Miks peab kommenteerima? Esimest kommentaari kuulis Annabel ja seda teist olen kuulnud mina. Ja nad on igapäevane nähtus. Nad käivad iga jumala päev poes… Ma saan aru, et see poeskäik ongi nende jaoks sündmus ja meie oleme see päeva rikastav(?) element, et oleks, mida arutada ja kommenteerida… Et, mul on nii kõrini saanud. Lauri, kui juhtud lugema, siis palun ehita meile see kahemeetrine tara…. Mul endal ei ole võimalust…

Ma olen nende inimestega laskunud vestlusesse, aga noh, ma ei ole kõige kenam inimene. Näiteks kommenteeris üks nendest meie naabritele, et meie koer on sõbralikum kui tema perenaine. Jah, päriselt, meie Latte on palju sõbralikum kui mina. Mõneks ajaks piisas, et neid kaht ohjata. Ei, tegelikult on üks neist vist isegi aru saanud, et nende tegevus pole viisakas, aga see-eest see teine… Kas keegi on minult küsinud, kas ma tahan olla kellegi tsirkuseartist, kas ma tahan, et minu lapsed oleksid iseenesest mõistetavad väljanäituse objektid?

Kui keelamine pole lahendus, siis tuleb teha tööd, et leida lahendus. Meie puhul oleks selleks siis kõrge aed.

Jätke vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga