Emotsioon

Läksin närvi.

See, et ma närvi läksin, pole midagi erilist, ning see teemagi on iidvana. Et siis… Eile jagas keegi sotsiaalmeedias oma kogemust ühest lähedal asuvast hooldushaiglast. Kogemus ei olnud mõistagi positiivne ning sinna alla tekkis riburada kommentaare ning inimesed jagasid endagi kokkupuudet… Võta näoraamat lahti, toksi sisse kõnealuse asutuse nimi ja sealt leiab tohutult materjali sellest, mis on valesti.

Hoolimatus, hoolimatus, hoolimatus. Inimeste kurbus, hingekriipivad lood… Mõned kommenteerijad lükkavad vastutuse lähedastele endale, et miks te viite ja ise ei hoolda. Nagu halllooooo! Inimestel on töö, lapsed jne… Lihtsalt pole võimalik 24/7 olla enda lähedase kõrval, sageli puuduvad ka võimalused ja teadmised. Selleks ongi hooldushaiglad, et sinna viia hooldust ja hoolitsust vajav inimene, et usaldada oma lähedane koolitatud personali kätesse. Sealsed inimesed saavad palka oma töö eest…. Et siis hoolimatus ja hoolitsematus oleks just kui õigustatud, sest sa “annad ära” oma lähedase hooldusravi pakkuvasse asutusse?

Nagu wattttta fakk?! Ma olen ka omal ajal käinud praktikal ja näinud üht, teist ja kolmandat… Tartu õendushooldust kiidetakse taevani. Miks? Miks on Tartu parem kui mõni perifeerias asuv samasugust teenust pakkuv asutus? Millest tuleb kvaliteedi erinevus?

Istun siin ja loen selle asutusega seotud lugusid, kommentaare… See on kohutav! Ja ometigi aastast aastasse ei muutu mitte midagi! Kuidas on see võimalik? Kuidas on võimalik, et ehitame juurde, renoveerime, laieneme ja ajame sama asja edasi? Kas keegi teostab järelvalvet? Millega tegeleb asutuse juhtkond? Kas personalile võimaldatakse piisavas mahus adekvaatseid koolitusi? Kas töö tasustatakse õiglaselt ja seadusest tulenevalt?

Ma olen nii kuri, ma olen nii õnnetu, sest me kõik saame vanaks. Ma ei taha surra pisarates ja uriiniloigus. Ma ei taha lõpetada nii, et minust ei hoolita, minu eest ei hoolitseta.

Kvalifitseeritud personali pole võtta? Kui töötasu on madal, siis ei tahagi keegi tulla, veel vähem õppinud ja motiveeritud inimene. Vaadake üle, kas reaalselt jõuab üks inimene teha ära kolme inimese töö… Ma ei saa aru. Miks ei võiks olla hästi, miks ei võiks olla personal motiveeritud ja hoitud? Kui hundid on söönud, siis lambad on terved…. Ma pole kunagi aru saanud, miks ei väärtustata inimesi rohkem. Haiglajuhid ei maksa ju palka omast taskust ega koolita personali isiklikest vahenditest…

Hooldushaigla maine on allapoole igasugust arvestust, aga jätkame, sest inimestel pole valikut… Suva! Ma olen niiiiii kuri, et minu käed on lühikesed, et järelvalvet ei teostata ei kvaliteedi ega juhtimise üle.

Me KÕIK saame vanaks….

Üks kommentaar

  • Annika

    Antud teema ajas ka mind korralikult näri ja tuletas päris paljut meelde. Seega risustan su lehte natuke.

    On asju, mida ei saa muuta.. miks.. ei tea, aga antud kohaga on kahjuks nii nagu on…ja seda liiga pikka aega 🙁

    Põhjus, miks ma kirjutasin sama lehe juurde oma kommentaari, olgugi, et möödas on juba varsti 10 aastat, oligi see, et krt…ikka seal sama jama…no kaua võib, miks ikka midagi ei muutu…
    Aga minu lugu lihtsustatult: Ämmal oli üle 25 a sclerosis multiplex… vähehaaval jäi ta jalgadest ilma (algul hüppeliigese juurest, siis põlvedeni, siis aint köndid… jne jne) aga see ei tähendanud, et ta polnud elurõõmus… vuras oma ratastooliga ringi niikaua kui suutis.
    Pärast viimast jalgade amputeerimist saadeti ta jutuks olevasse hoonesse taastusesse… kirjutati kaasa rohud, mida talle seal ei antud. Mähkmeid vahetati vaid kord päevas – hommikuti. Ostsime terve paki ja viisime sinna, et palun vahetage. Paar päeva hiljem selgus, et ei antud ei rohte ega endiselt ei vahetatud ka mähkmeid ja kui ta julges meile kaevata, siis söök küll toodi voodi kõrvale aga teda ei söödetud (söök sinna jäigi, sest enda käed tal enam ei hoidnud lusikat kinni). Rääkimata sellest et teda keerataks. Õed leidsime alati kohvitoast üles ja küsides midagi – saime vastuseks vaid sõimu ja tänitust et nemad ei pea ka igale poole jõudma või pole ette nähtud jne
    Ühel päeval samasse asutusse minnes oli ta uimane/loid/ei kontakteerunud…. Proovides teda liigutada, (ta oli seal olnud kokku natuke üle nädala), siis keerates teda – otsisin põhjust roiskunud lõhnale (arvasin et mähe ajab üle) – nägin ta seljas riidenutsakut, mida eemaldades avastasin peapesa suuruse lamatise. Ehk ma ei tea kui paljud saavad öelda, et nad on näinud elaval inimesel selgroogu…….
    Õdede käest küsides ei saanud me ühtegi mõistlikku vastust. Olek oli väga jube ja meie ainus otsus oli, et me kutsume koheselt kiirabi välja. Oh seda viha ja sõimu mida me saime kuni tuli kiirabi.
    Kiirabi tuvastas kukkumise tagajärgel koljuluumurru ning kuna ta oli teadvuseta siis viidi kohe Tartusse. Sel hetkel seal olnud õde ütles meie ja kiirabi kuuldes et eelmisel õhtul taheti ta pessu viia ja tõsteti ratastooli, mille pealt ta ta ümber kukkus ( loe: ratastooli pandi inimene, kellel jalgade asemel köndid ning käed ei liikunud). Siis tõsteti ta voodi tagasi ja seal oli ta siis meie tulekuni järgmisel päeval
    Tartus tuli ta sellest küll välja aga oli ajas tagasi umbes enda vanuses 20-25, saamata aru, miks ta haiglas on, miks tal jalgu pole, kes meie oleme jne.
    Aga mis on asja kurvem pool. Tegime avalduse… lisasime juurde kiirabi paberid… meid kutsuti välja jne jne.. peaarst P. L.-st me mööda ei saanud, tema seisis kui kalju ja raius, et haiglas on kõik väga hästi ja meie ämm ise läks tooli ja kukkus  Igatahes ringkaitse oli selline et ka linnavalitsuse kaudu ei jõudnud me kaugemale.

    Miks me enda juurde ei võtnud teda? Eluaegse sama linna elanikuna ei tahtnud ta oma kodust kuhugi.
    Aga ta oli ikkagi vahepeal meil. Ostsime lausa spetsiaalse masseeriva voodi ja panime talle toed jne. aga see oli siis kui ta jõudis natukenegi millestki kinni hoida.

    Mis variandid on, kui oled noor, sul on lapsed, töökoht?
    Käia tööl ja hooldada või olla töötu ja hooldada ilma oskusteta… või usaldada, et on asutus, kus hoolitsetakse inimeste eest, kes seda ise enam teha ei saa/ei jõua…

    Siinkohal võin öelda, et Tartust keeldusime me teda uuesti andud taastusesse viimast ja saime koha Rõngu hooldusesse. Selle asutuse kohta on meil ainult kiidusõnu. Teda söödeti, joodeti, keerati ja poputati. Ka meile tuldi alati juurde ja öeldi kuidas tal viimane ööpäev läinud on.

    Seega, ei saa öelda, et palk on niru või tingimusi pole või mida iganes… kui tahtmist on siis saaks ikka. Miks seda aga antud asutuses pole endiselt saavutatud… jääb mõistmatuks ja tekitab ikkagi ka nii pika aja tagant viha.

Jätke vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.