-
Annabel 15!
Annabelil oli 14. juulil sünnipäev – 15! “Mis sa sünnipäevaks saada soovid? Ma tean küll, mis me sulle kingime; trussikuid ja sokke!” Ja siis enne sünnipäeva ja enne jõule käib ikka see jutt, kuidas keegi saab sünnipäevaks neidsamuseid – ka see aasta polnud teistsugune, kuigi seekord said lubadused tõeks ning pisikesed poisid ulatasid õele sünnipäevahommikul kingikoti lubatud püksikute ja 10 paari sokkidega. Te võite vaid ette kujutada, kui kurvaks vajus Annabeli nägu… Pärast tunnistas ta mulle, et sisimas lootis, et see pole ainus. Ei olnud ka! Lastega on alati nii, et neile tahaks rohkem ja veel ning ka siis jääks väheseks. Lastele annaks oma hinge tagant viimsegi ning siis hakkaks…
-
Porno ja unistused
Albertist on saanud päris muhe väike kaaslane, aga Hagen on see, kes suudab Albertit päevas korduvalt endast välja ajada: kisub mänguasjad käest, torgib ja kakub ning Albert on see, kes ei oska ennast muul viisil kaitsta kui ainult karjudes. Hea küll, on olnud ka hetki, kui käed lähevad käiku, aga seda pigem harva. Albert on avastanud herned ning tatsab iga kätte saadud kaunaga kellegi suurema juurde, et see aitaks lahti teha. Täna sai maha külvatud siis ka teine sats herneid. Mustikad juba vaikselt valmivad ning nobedamad on saanud juba suu magusaks teha. Freiku koos Annabeliga näiteks. Pisike peninukk võttis kahe nädalaga juurde 1,6 kg. Tal on seljas veel traksid ja…
-
Mõtlemiskoht
“Mõtlemiskoht” oleks justkui pärit karupoeg Puhhi suust, aga see selleks… Mängisime jälle lastega arvuti taga rallit ja juhtus nii nagu poleks pidanud: rooli laba lagunes minu sõrmede all ja nii õnnetult, et seda parandada ei anna. See on Alexanderi rool, tema enda taskuraha eest ostetud ja nüüd on see katki minu pärast… Alexander hakkas aga lohutama, et ma poleks kurb, sest ikka juhtub. See seitsmene poiss lohutas mind, mitte mina teda. See seitsmene lohutas mind, sest mina lõhkusin tema asja… Ja siit siis mõtlemiskoht mulle, kui suur võib olla ühe väikese seitsmese süda… Kuna ma hakkasin seda siin kirjutama eile õhtul ja jätkan nüüd, siis hommikuks on toimunud arenguid: Alexander…
-
Lihtne elu ja Freya
Saage tuttavaks: Freya. Annabel valis nime, Sass ja Lauri kiitsid heaks ja nii ongi. Et nüüd keegi pahaseks ei saaks, siis ütlen, et tegemist on chow laadse kutsikaga, kuigi tegelikult ei ole ta “laadne”, vaid päris, selle väikese vahega, et ta on Eestimaa Loomakaitse Liidu poolt üks neist õnnelikest, kes kutsikavabrikust päästeti. Ma ei teagi, kuidas seda kohta õigesti nimetatakse, on see siis kutsikavabrik, kas tegemist on millerdajaga, ma ei tea… Tean vaid seda, et Freya on pärit kusagilt, kus oli liiga palju koeri ja vähe süüa. Lapsed ei teadnud kutsika tulekust. Ütlesime eile Lauriga, et käime korra linnas ära, et pakk tuli. Annabel oli väikestviisi kuri, et kus me…
-
Niiviisi
Albert on tänasest ametlikult ka silmakliiniku patsient. Albert on alati valmis minema: tema jaoks tähendab minek siis kas poodi või “tädidega mängima”. See viimane tähendab taastusravi, aga tihtilugu käime hoopis Kliinikumis. Minu “vabad” päevad on sisustatud – haiglast ei saa ma üle ega ümber. Augustis tuleb tagasi minna täiendavateks uuringuteks ja seni peame Albertit ette valmistama protseduurideks. Samal päeval ja ajal tuleb sinna ka üks Alberti vanune tüdruk, et ehk saab Albert temast tuge. Kes aru saanud, siis teab, et Ääbik ei ole koostööaldis, ta vajab kohanemiseks väga palju aega ja kannatust ning tal on kommunikatsiooniprobleemid. Silmaarst oli fantastiline, mul lihtsalt puuduvad sõnad, sest ta sai lõpuks Albertiga jutule ja…
-
Laupäev ja muu pudi
“Sa tahtsid ta ära tappa! Ma tean küll! Sa tahtsid ta püksi pista ja ära tappa,” karjus pisarais Alexander ja hoidis pihus oma Siutsut – oma kaisukat. Lõhkusime jälle rallit sõita ja radade valimise vahele tavatseb Alexander Annabeli asjadega sigatseda: topib tagumiku alla õe lõualiigeste jaoks mõeldud soojakotti, loobib tema voodist patju ja hõõrub oma pepuga Annabeli padja otsas ning sõna ei kuula. Lubasin Annabelile, et võib võtta Sassi kaisuka ja selle endale püksi pista. Ülepiiriliselt sõge Alexander oli karistuse äärel: Annabel tormas tema tuppa Siutsu järele ning tagasi tuppa naastes siis juba vennas nuttis. Asja pärast. Pole juba paar õhtut lastega mänginud. Eile olin öösel tööl ja puhkasin kodusest…
-
Hullus
Pean vist hotellis toa võtma, nagu prints Harry, või siis motellis nagu Kersti. Öö? Saab seda ööks nimetada? Hullumaja. Frustratsioon, enesehävituslikud mõtted, pea on konkreetselt paks ja vatti täis – magamatus. Imeline! Poisid on terve öö nagu kurjast vaevatud: Hagen istub üleval ja kolistab mänguasjadega, karjus kui pissile tahtis ja siis ronis kaissu ning jätkas mänguasjadega, siis ronis Alberti voodisse, vahtis aknast välja ja rallis autoga mööda aknalauda; Albert seevastu viskleb üle minu nagu hüljes, magab jalutsis, minu jalgadel, karjub, sest kadunud on SEE auto mille ta kaissu võttis – ilmselt võttis selle Hagen, aga igatahes need teised mudelautod, mis minu külje all olid, ei kõlba. Hullus. Mul sai kell…
-
Hinge pealt ära
Ma olen hästi kaua seedinud ühte olukorda, sest ma sain jubedalt haiget, tunnen ennast nii närult ja siis jäin jällegi mõtlema, et kui seda siin jagan, et äkki see inimene loeb ja saab ise puudutatud, sest ehk tahtis ta ikkagi head ja ma ei taha teha kellelegi asjatult haiget, ma ei taha, et keegi ennast minu pärast pahasti tunneks, aga ometigi…. Elu. Inimene kutsus mind külla, sest tal olevat minu jaoks kõrvale pandud seda ja teist. Teeme selgeks, et tegemist ei olnud toiduabi ega riietega, aga mulle tohutult meeldivad näiteks retrohõngulised lauanõud, vaasid… Läksingi siis ja… Ta oli mulle kõrvale pannud rotisitaseid nõusid millst osadel killud väljas ning mõrad sees,…
-
Mask
Kirjutasin eile õhtul ühe postituse ja salvestasin selle mustandina. Seda ma ei avalda, sest seal on puhas emotsioon, puhas mina ise, valus tõde ja alasti kistud reaalsus. See on postitus, kui mask langes eest. Eilne päev oli raske. Albert karjus ja kiskus minus esile kõik. Käisime taastusravil ja edulugu eile ole – kõik on kirjas tegelikult eilses avaldamata postituses. Olime täna taaskord Kliinikumis, arst oli rahul Alberti reieluupeade luustumisega. Tal on luustumishäire, aga hakkab juba ree peale saama. Röntgenis olid nii toredad töötajad, eriti üks noormees, kes oli Albertiga nii nunnu, et mul süda sulas. Albertil ei sulanud midagi, tema nuttis. Tagasiteel autosse mõtlesin, et võtaks talle R-kioskist ühe kõrremahal,…
-
Märjad jutud
Lubasin iseendale, et sellest tuleb üks positiivne postitus ja siin ma nüüd siis olen.. Ma püüan leida rõõmu, et poisid on mähkmevabad, ehkki tegelikkuses näeb see välja nii, et kusiseid riideid jagub kõikjale, päriselus haiseb pesukorv uriini järele, trussikuid leiab diivani eest, selle tagant, alt ja pealt. Kusiseid. Kuna nädalavahetus möödus peamiselt pesu menetledes ja koristades, siis juhtus nii, et haarasin magamistoa põrandalt pihku ühed pealtnäha puhtad pisikesed bokserid, arvasin, et ehk need siis kukkusid käe vahelt maha, aga päris kindel ka polnud ning nuusutasin. Jah, ma tean, et vandusin endale, et mitte kunagi enam ei nuusuta ühtegi asja, jah, ma tean. Jah, need olid kusised. Kui loll õpib iseenese…