-
…
Kuidagi on välja kujunenud, et kui ma käin kodust ära, siis juhtub siin asju. Enamjaolt on korraldajaks poisid, aga kuna erand kinnitab reeglit, siis seekord korraldas töömees. Meil on pesuruumi ehitamine käsil ning mul on kujunenud vaikselt visioon. Isegi plaatide järele sõitsin Valka, sest Tartus polnud soovitud kogust. Ei midagi erilist, aga ma tahtsin just selliseid plaate, tahtsin värvilist vuuki, tapeeti jne. Jonni ja kanguse toel ladusin saagi poes ehituskäru peale ja sealt autosse. Kodus tassis Lauri tuppa, sest minu selg enam ei kandnud. Olgu. Läksin eile paariks tunniks linna, töömees jäi tegutsema ja tagasi tulles jäin sõnatuks: pilk jäi pidama dušširuumi ukseaval ja sealt avanev pilt võttis südame alt…
-
Alexander 8!
Täna oli kaua oodatud päev- Alexander sai 8! 21. august 2015 kell 12:38 Tartu Ülikooli Kliinikumis. Kaal: 4150g Pikkus: 52cm Apgar: 9/9 Sass kohe oskab! Paljuski meenutab ta mind, kui lapsena pildistamisel samamoodi veiderdasin, aga siis tuli need pildid ju ka ilmutada või siis filmirull koos teistega põlema panna – kumbki lahendus polnud ju soodne. Tegelikult on Alexander iseloomultki minu moodi. Ma lõviosa ajast hoian kahe käega pead kinni siin poistekarjas, aga siis jälle taban ennast mõtlemast, ehk on veel lootust, minust sai päris ok inimene vist, ehk saab nendestki. Sassile ei meeldi näiteks lugeda, ehkki ta loeb palju paremini kui kevadel. Mulle ka ei meeldi , näiteks ei ole…
-
Pealkirjata
Ma ei oska siia pealkirja panna, sest ei üks ega teine kajastaks tegelikkust. Tahaksin kirjutada, kuidas paljulapselisel olid lapsed ja koerad mööda küla laiali, aga tegelikult sai jooksu ainult Albert ja ühes temaga Latte, seetõttu on lühikest ja löövat pealkirja raske sõnadesse panna. Mina läksin hommikul väikest tööampsu tegema ning Lauri lahkus ühes minuga ja nagu hiljem selgus, siis ka Albert koos Lattega. Ei, Lauri ei surnud koos minuga ära, aga sõitis ka minema. Ei, ta ei jätnud meid maha, ebahuvitaval kombel läks temagi leiba lauale tooma. Ei, ei läinud poodi, tööle läks, tööle…Käin paar korda kuus paaritunniseid tööotsi tegemas: mõnes toidupoes põrandaid pesemas ja suurfarmis lehmi lüpsmas, et siis…
-
Esimest korda
Väikesed poisid käisid täna esimest korda Tallinna Loomaaias, Sassi jaoks oli see teine ja Annabeli jaoks – vist ma ei teagi. Google tuletas meelde, et täpselt kuus aastat tagasi olime samas kohas, isegi ilm oli sama. Seekord tundsin, et oleksin just kui välismaal, sest eesti keelt nagu eriti ei kuulnudki. Mina jäin täna tagasiteel autos magama – esimest korda tõmbasin ennast kerra ja magasin päriselt autosõidu ajal. Esimest korda üle hulga aja jäi Lauri täna meist varem magama (jah, ta magab ja meie oleme veel tegusad). Ja mina nutsin täna esimest korda loomaaias… Meil kõigil oli raske. Kõik oli tore hetkeni, kui Albert otsustas, et hakkab karjuma, lihtsalt, tühja koha…
-
Meie kord
Paar päeva tagasi otsustasime Lauriga, et võtame Hageni ja Alberti näppu ning jalutame poodi. Hagen nautis kogu ettevõtmist algusest lõpuni: küll jalutas ta meist ees ja siis jäi jälle suu lahti bussi või mõnda mööduvat autot imetlema ning vudis meile siis jälle järgi ja meist ette. Albert seevastu kõndis rahumeelselt ülekäigurajani ja siis pistis karjuma. Albert karjus nii nagu ta meil kodus karjub – täiel võimsusel. Mis sa siis teed- muidugi, et lähed poodi lootuses, et ta maha rahuneb. Ei rahunenud vaid röökis hüsteeriliselt üle poe ning nõudis sülle. Ja siis oligi meie kord olla poes lapsega, kes karjub ja loobib ennast pikali: kord kõhuli, siis jälle selili käed-jalad laiali…
-
Päriselu Barbie ja tema koer
Päriselu Barbie tuli kinost koju ja pesi hilisõhtul elutoa põrandat, pani pesu pesema ja korjas mööda elamist musti nõusid. Kes aru sai, siis käisin kinos praegust hitti vaatamas. Kas ma soovitan? Teist korda ma seda ei vaataks, Annabelile näiteks meeldis VÄGA. Jäigi arusaamatuks, miks sellest nii suur hitt on kujunenud. Aga… Telefon on omal algatusel loonud sellise vahva foto Freyast. Freya teeb tasa nüüd aega, mida tal kutsikana ilmselt ei olnud: ta varastab jalanõusid, mürab ja mängib oma mänguasjadega. Pildil olevad plätud võttis ta mult sõna otseses mõttes jalast: jah, jube rõlged ja kulunud käimad, aga need on nii mugavad ja väga olulise sõnumiga – “sorry or whatever”. Õhtul magas…
-
Mis siin haiseb?
Mõned head päevad tagasi tundsin Alexanderi toast kohutavat lehka tulevat. Esimese hooga arvasin, et keegi on toas ära surnud, aga ma ei suutnud tuvastada laipa. Järgmiseks arvasin, et haiseb mõni madratsi vahele unustatud lihaviil. Madratsi alt leidsin mõned legod ja need ei haisenud. Nuuskisin ringi ja aru ei saanud. Lasin lastel segi keerata mänguasjakastid, et ehk on kusagile peidetud mõned trussikud ja siis on sinna sisse mõni väiksem kass ära surunud või siis mõni suuremat sorti hiir. Ei suutnud me Alexanderi toast leida trussikutesse surnud lemmikloomi ega isegi mitte musti pükse – tuba oli selle seitsmese noormehe kohta vägagi korras, aga ometigi haises. Kes mind teab, siis olen lõhnade suhtes…
-
…
Lauri helistas täna: “Mul on vaja nõu: ühte potti või panni!” “Kumba siis?” L: “Mul ükskõik. Ma olen Bauhofis, mul on vaja, et sa läheksid kuuri ja võtaksid selle tööriistakohvri…” “Oota nüüd. Misasja, kuuri,” ja ajasin ennast diivanilt raskete liigutuste najal püsti ning hakkasin kuuri poole kõndima, ise veel Laurilt täpsustavalt küsides: “Kas ma pean poti kuuri kaasa võtma?” L: “Jah!” “Sellest oleks pidanud alustama, ma lähen otsin!” Kõndisin tuppa tagasi, võtsin sahtlist ühe poti ja alustasin teekonda tagasi õue. Rapoteerisin talle, et liigun juba kuuri poole, kas ta ikka kuuleb mu raskeid samme terrassil, kas ta kuuleb, et olen juba ust avamas jne. Tal oli vaja, et mõõdaksin hästi…
-
Paha tuju
See, et ma hommikuti veidi pahur olen pole mingi ime, aga kolmapäeval ärkasin kohe eriti halva tujuga: lõin silmad lahti ja kõik oli halvasti. Järgnev pilt siis Alexanderist, kes saab minust aru ja mina omakorda temast. Keetsin pudru valmis, titted hakkasid ennast toppima ja minul käis klikk, et tuleb minna. Nädalavahetusel käisime paaris avatud talus ja Lauri leidis, et selliste tittedega küll kusagile kaugemale minna ei saa, kujutagu ma ette, milliseks see käik kujuneb, sest ühest farmist teise tited karjusid ja kaklesid, kaklesid ja karjusid…. Köitsin siis kolmapäeval oma elu õied ja enda paha tuju kimpu ning asusin teele Rakśi Loomaaeda. Tahtsin sinna minna juba eelmisel aastal, rääkisin sellest ka…
-
Annabel 15!
Annabelil oli 14. juulil sünnipäev – 15! “Mis sa sünnipäevaks saada soovid? Ma tean küll, mis me sulle kingime; trussikuid ja sokke!” Ja siis enne sünnipäeva ja enne jõule käib ikka see jutt, kuidas keegi saab sünnipäevaks neidsamuseid – ka see aasta polnud teistsugune, kuigi seekord said lubadused tõeks ning pisikesed poisid ulatasid õele sünnipäevahommikul kingikoti lubatud püksikute ja 10 paari sokkidega. Te võite vaid ette kujutada, kui kurvaks vajus Annabeli nägu… Pärast tunnistas ta mulle, et sisimas lootis, et see pole ainus. Ei olnud ka! Lastega on alati nii, et neile tahaks rohkem ja veel ning ka siis jääks väheseks. Lastele annaks oma hinge tagant viimsegi ning siis hakkaks…