-
Läheb hullemaks
Miks ma kirjutan nii negatiivselt, kas kõik on ikka korras? Tänan küsimast! Ei ole korras ja läheb järjest hullemaks. Tänane öö oli pehmelt öeldes äge: kella järgi ärkasin kõigest 6 korda ning enda mäletamist mööda istusin näiteks kella kahest neljani üleval: feissbuuk, insta, tik-tok… Lisaks sellele siis veel 5 ärkamist- sellised lihtsamad. Panin öösel näiteks pesu pesema: ei, ma ei lülitanud vaid masinat käima vaid korjasin musti riideid mööda elamist kokku… Ikka täismäng! Alexander jäi täna lasteaeda viimata, sest ma ei jõudnud. Oleks võinud ju ikka ennast voodist välja sundida, aga ei suutnud. Võtsin juba ennetavalt äratuskellagi öösel maha. Albert röökis täsituuridel öösel paaril korral ja see ajas üles Hageni.…
-
Haistmine ja alpi kann
Mul on mingi värk lõhnade tundmisega. Tegelikult on see probleem olnud terve elu, aga viimasel ajal on hakanud intensiivistuma. Olen ülitundlik kõigele, mis lõhnab, haiseb, lehkab. Albertit ootama jäädes ei kannatanud ma enam näiteks hakkliha praadimise haisu ja see on siiani nii. Võin kilomeetrite, ok, liialdan, kaugusele tunda, et keegi suitsetab või kusagilt on liginemas keegi, kes pole ammu pükse pesnud. Käisin täna poes ning tundsin juba ukselt, et asi on hapu: keegi siin poes pole pesemas käinud ning kae õudu, mul oli au olla järjekorras tema sabas. Hea küll, ta oli suht leebe näide pissi ja mustuse lõhnade segunemisest lisaks juurde veel sörtsuke higi. Leebe, aga minu jaoks kaugele…
-
Albert 2!
Palju õnne mu armas Albert! Palju õnne mu kohutav kahene! Palju õnne mu pisike! Täiesti uskumatu, aga see pisike kahene sai täna täitsa aru, et see päev on tema: ta nautis külalisi, tähelepanu, kingitusi. Albert oli sõiduvees. Üle kõige nautis vist Albert küünalde puhumist- ta on seda korduvalt ju pealt vaadanud ning nüüd oli tal see võimalus. Päris enda tort, päris enda küünlad ja tema oli kogu päeva staar. Albert on tegelikult suur kisakõri, aga täna oli meil kodus hoopis teistsugune poiss: rõõmus, muhe. …noh, hommikul ta selline ei olnud, aga päev vajas harjumist. Alguses ei saa vedama, siis jällegi pidama. Albert röökis hommikul nagu ikka: küll ajas Hagen närvi,…
-
Standardid
Leegin mööda elamist ringi ja mind saadab hais, mis meenutab okset. Ei saa aru, kust see küll tuleb, aga kõikjale, kuhu lähen mina, seal on ka hais. Kõhutõbe meie majas olla ei tohiks ning mõte hakata pärast söömist oksendamist esile kutsuma on ka jäänud ainult mõtteks. Pealegi, ma ei ole veel täna ise söönudki… Mis seal siis ikka: lõpuks tuli meelde, et Hagen lasi väikese lonksu okset minu särgi peale. Täpselt kaeluse äärde- sinna silmad ei küündi, sest lott jääb ette. Lõualott. See ei olnud isegi okse vaid lihsalt selline väike lonksuke maosisaldist, mis haises lihtsalt nii, nagu oleks orav mulle loti vahele ära lõpnud. Seda, kuidas lõpnud orav haiseb,…
-
Krõpsuke
Al.der: “Emme, kas ma krõpsukest saaksin?” “Ei saa, pudruke saab kohe valmis!” Al.der: “Aga kas ma SIIS saaksin krõpsukest?” Tüüpiline hommik meie moodi. Ime kombel magab praegu Alexander ennast veel ilusaks. Toit ja kakao on laual juba jahtunud ja ootab seda sööjat. Sass on täna lasteaiast kodus. Plaaniliselt, sest viisin eile hommikul tõlla töökotta ja nüüd oleme jalamehed ning no hallo, palju on ikka palutud, et ma jalgsi peaksin tal lasteaias järel käima. Provva jala ei käi ja vett ei joo… Laisk. Laiskusest veel: kõige tipuks avastasin kasvuhoonest arbuusi, umbrohu alla mattunud ja puha. Pildil degusteeribki noorhärra meie enda kasvatatud arbuusi. Valetan! Meie enda isekasvanud arbuusi… Tõmbasin suvel arbuusitaime kasvuhoonest…
-
Tere varahommikust! Hommik nagu iga teine, lihtsalt täna on erilisem kui oli eile. Pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna. Ma tõesti ei saa aru, mis eriline aura meil selle sittumisega siin peres on? Lauri arvas, et süüdi on mähkmed, aga tegelikult vahet pole, mis me talle ümber paneme, iga hommik lainetab. Täna siis kohe nii. Õnneks mina läksin Sassi lasteaeda viima ja see puhas rõõm avastada ja kasida jäi Annabelile. Lihtsalt mina viisin prügikasti pärast välja. Hais oli selline, nagu oleks valamukappi orav ära lõpnud. Ja kui rääkida lõpnud oravatest, siis uskuge mind, ma tean, millest ma räägin. Suur häpening oli hommikul veel: keerasin lastele pläusti kokku ja viskasin lillkapsa…
-
Inetu inimene
Mul on praegu nii halb olla, sest olen nii inetu inimene, et süda läheb pahaks…. Annabelil oli täna ortodondi aeg ning ootasin teda koos väikeste meestega autos. Meie kõrval oli parklas koht vaba ja siis keegi sõitis meile sisse. Minu esimene reaktsioon oli… Kõike ma ei mäleta, ma loodan, et see õnnetu naisterahvas ei mäleta üldse midagi, mis ma talle ütlesin esimese hooga. Mäletan ainult, et küsisin ta käest, kuidas ta üldse need load sai, kui isegi parkidagi ei oska. Iseennast teades ma seda suleste ja karvaliste loetelu ei kasutanud kohe kindlasti, aga ma olen ilma nende rumalate sõnadetagi inetu ja nõme. Loomulikult ma vabandasin pärast tema ees vähemalt kümme…
-
Plaaster pealt
Püüan olla delikaatne, aga välja kukub nagu alati ning lõpuks andsin kiusatusele järele. Kirjutan lõviosa poistest, kuid tegelikult peaksin kirjutama ka Annabelist. Püüan olla delikaatne ja austada tema privaatsust, püüan olla taktitundeline ja mitte ennast peale pressida, aga tunnen, et olen ta kuidagi välja jätnud või eemale ajanud. Tean, et ta ei pane pahaks, kui räägin temast natuke rohkem, sest ma ei ületa piire, mida ma ei tahaks, et minu puhul ületatakse. Annabel vahetas sügisest klassi: kolis ühest paralleelist teise. Ta tuleb nüüd koolist koju, on õhinat ja elevust täis, vadistab rõõmsalt oma koolipäevast ning on õnnelik. Lõpuks. Olen tegelikult siiralt tänulik Covid-19st põhjustatud distantsõppele, sest Annabel sai turvaliselt toimetada…
-
Hakkan otsi kokku tõmbama
Vahel lihtsalt on nii, et tuleb hakata otsi kokku tõmbama. Ei teagi, millisest otsast. Kõige suurem mure on see, et eelkaitsmine on oktoobris ja mul on kondikava tehtud, aga liha luude peale kasvatatud pole. Kas hakata kokku tõmbama ja jätta kõik pooleli või tõmmata teist otsa ja ennast kevadele ja lõpetamisele lähemale sikutada? Oi, kus paljud saaksid irvitada, kui kõik pooleli jätan- irvitada, parastada. Olen kuulnud palju soovitusi, kus võta akadeemiline ja tiksu omas rütmis. Mis vahet seal on, kas akadeemiline või kohe lõpp, sest reaalselt ei jõuaks ma kummalgil juhul kusagile. Mõned arvavad üldse, et laste kõrvalt on normaalne, et mina jooksen iga vile või plaksutamise peale. Asi see…
-
Lihtne elu
Kell on 11 ja selle asemel, et põrandalt tatart korjata, istun ja kirjutan. Lastest, emotsioonidest, sitast- lihtsast elust. Vabandan juba peenetundeliste ja intelligentsete inimeste ees, kelle jaoks on sõna sitt ehk liiga palju. Kuidagi väär tundub öelda kaka või läbiseeditud toidujäägid. Kui Sa ikka igal hommikul alustad päeva sita sees, siis on see lihtsalt nii. Ma ei viitsi hakata neid tärnikesi ka toksima. Ei viitsi. Kell on 11, tatar ootab põrandalt kokkupühkimist, pesumasin huugab täistuuridel, kuivatist on vaja pesu riiulitesse sorteerida, ahjus on lõunasöök ning mina istun seekord kammitud juuste ja pestud hammastega siin arvuti taga ja toksin. Nagu rähn: toks-toks-toks. Hagen on saanud uue outfiti ning magab lõpuks ometi…