Läheb hullemaks
Miks ma kirjutan nii negatiivselt, kas kõik on ikka korras?
Tänan küsimast! Ei ole korras ja läheb järjest hullemaks. Tänane öö oli pehmelt öeldes äge: kella järgi ärkasin kõigest 6 korda ning enda mäletamist mööda istusin näiteks kella kahest neljani üleval: feissbuuk, insta, tik-tok… Lisaks sellele siis veel 5 ärkamist- sellised lihtsamad. Panin öösel näiteks pesu pesema: ei, ma ei lülitanud vaid masinat käima vaid korjasin musti riideid mööda elamist kokku… Ikka täismäng! Alexander jäi täna lasteaeda viimata, sest ma ei jõudnud. Oleks võinud ju ikka ennast voodist välja sundida, aga ei suutnud. Võtsin juba ennetavalt äratuskellagi öösel maha.
Albert röökis täsituuridel öösel paaril korral ja see ajas üles Hageni. Tõstsin Hageni peale kohustuslikku söömaaega tema enda voodisse, sest ta arvas magamise asemel minu näo kraapimise ja juuste kakkumise targema tegevuse olevat. Lisaks veel meeleheitlikud püüded voodist põgeneda…. Ja nii ta siis marutas enda voodis.
Alexander on ka täielikult seestunud: ta lihtsalt kiusab ja kakub väiksemaid, sõna ei kuula ja irvitab näkku. Kõige suuremaks ohvriks on Albert. Albertil pole lubatud ehitada ega mängida omaette, sest Alexander lihtsalt tuleb ja virutab tema mänguasjad ümber või võtab lihtsalt ära. Kõiki tegevusi saadab muidugi Alexanderi kriiskav hääl. Eilne õhtune visa töötlus Alberti kallal kandis vilja: Albert röökis öösel paaril korral südantlõhestavalt. Alexander muidugi mõnules enda toas ja tõmbas rahulolevana und- päev oli korda läinud!
Peaks viima teda lasteaeda, et saaks seal toimekas olla, aga samas, eilne näitas, et peale lasteaeda oli ta veel hullem kui tavaliselt… Väikestest on kahju. Alles oli suur draama, kui Albert lõi Alexanderile hambad sisse. Ma hammustaks teda Alberti asemel suisa iga päev…
Te lihtsalt ei kujuta päriselt ette, mis meil õhtuti kodus toimub: katkematu kriiskamine ja karjumine. Kui Alexander oli titt, siis seitsmeseid uudiseid vaatasime tummfilmina, sest ta lihtsalt karjus. Nüüd vaatame endiselt televiisorist liikuvat pilti, sest aru ei ole saada, mida räägitakse, lihtsalt selle vahega, et Alexander ei ole enam titt… Teate, ma PEAKS kirjutama magistritööd…. Null.
Kas kõik on korras? Ei ole korras. Magamata olen. Krooniline unepuudus ja väsimus, pidev lärm ja röökimine. Kõik on tehtud ja samas on kõik tegemata. Olen allpool nullpunkti. Ja mis siis?!
Miks ma kirjutan nii negatiivselt? Negatiivselt, ei- elu on selline! Selline ongi meie argipäev- filtrita!
Kas mul on abi vaja? Ei. Mis abi- tuled aknaid pesema? Saan ise ka kõik tehtud, mis sest, et ma nii laisk olen, et isegi Alexanderit ei viitsi lasteaeda viia.
Miks ma räägin endast koguaeg nii halvasti? Ei räägi-elu on selline.
Mõteln juba, et varsti pean tööle minema: töölt tööle. Kui kodus ei saa magada, siis tööl on see loll lootus. Surnud ring? Ma ei taha nii… Vähemalt mitte sellisel kujul.