Lapsed

Mis valu sul on?

Ma ei saa aru paljudest asjadest… Näiteks ei saa ma aru, kuidas on võimalik ennast kohe hommikul käima tõmmata. Albertil ja Hagenil pole probleemi: üks situb ennast kohe, kui silmad lahti saavad, täis ning teine tõmbab mööda tuba ringi nagu torpeedo. Olen juba vana inimene ja reaalselt ei jõua ei vaimselt ega füüsiliselt neile järele. Minu eesmärgiks on garanteerida, et päeva lõpuks lapsed elus oleks.

Reaalselt ei saa aru, mis valu on hommikul ühe esimese asjana kusagilt endale komm hankida ja selle kallal metslase moodi vägivallatseda seni, kuni pakend järele annab. Hagen lutsis pakendi tühjaks, mina kakkusin selle “iiiiiiiii” kriiske saatel ära ja lennutasin mitte just kõige graatsilisemate liigutustega prügikasti. Vaadake neid käsi ja seda nägu- see ongi põhjuseks, miks minu riided on nagu need on. Ma olen ülekere üks suur plekk, mida on kaugele kuulda ja näha. Eneselegi märkamatult saavad musid puhtaks nühitud ja käed puhtaks tõmmatud. Täna läks siiski õnneks ja kasisin ta enne kuritegusid puhtaks. Iga päev on kordumatu, aga samas nii aimatav ja eelnevate ning järgnevatega mingis võtmes sarnane.

Ma ei saa aru, mis valu on sellel elukal aiast välja nihverdada: ta pakib oma kolm karva kokku ja hingab ennast läbi aia. Tegelikult kasutab ta lihtsalt juhust, kui keegi on jätnud võimaluse. Näiteks oln ma ise unustanud suurest väsimusest värava lahti. Eile pakis Latte (tema karv on täpselt nagu latte piimavaht) ennast jälle kokku ja läks… Pilt ei ole minu tehtud, see on kuvatõmmis feissbuuki appikarjest, et kellegi parim sõber on rändama läinud ja palun tule ja aita oma lemmik koju… Parim sõber, mhmmm…. Sitapea!

Mina puhusin õues lehti, kui naabrinaine hõikas läbi tara, et meie koer läks aiast välja. Tegelikult oli ta kuulutuse vanuse järgi jõudnud oma paarkümmend minutit jalutada ning juba ringiga tagasi jõudnud, aga kuna meie värav oli kinni, siis läks ta lihtsalt uuele ringile. Latte jõudis juba põhikooli kehalise tunnis koos lastega lustida ja kõigi rõõmuks keset küla pissida…

Nojah, ma nägin reaalselt õues toimetades välja nagu kaltsakas ning pidin naabri heasoovlikust märkusest tingituna minema oma turvalistest raamidest välja nagu asotsiaal: plätud ja paljad varbad, plekilised püksid ja mingi maksimaalselt rõve shell seljas. Ma tegin õues tööd ja arvan, et iga asja jaoks on vastav riietus. Seekord siis sedasi. Hagen otsustas ka, et just nüüd oleks õige aeg vankris ving üles tõmmata. Nagu 10/10-st…

Õnneks pääsesin kergelt: tegin värava lahti ja hõikasin, et penikene koju tuleks. Latte keeras otsa ringi ja vantsis väsinuna koju- otse väravast sisse. Vantsis nagu amööb tarretisses… Vähemalt ei pidanud ma mööda Nõod jalutama minema nagu mul oleks viimased riided seljas. Latte on aiast väljas ohutu ohmu. Ainus, kellele ta ohtu kujutab on ta ise: tal on lihtsalt ümbritsevast nii savi, on selleks siis auto või rong. Lihtsalt kindlustus ei kata mõnda ilusat BMW X6-t…

Tahan siinkohal veel kasutada juhust ja tänada ka hea tagasiside eest inimesi, keda kusjuures polegi vähe. On päris paljusid neid, kes tagasisidestavad positiivselt, mis sest, et mõned arvavad, et vastik on minu kirjutisi lugeda. Ikka ausalt- kogu oma ilus ja valus.

Jätke vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.