Elustiil,  Emotsioon

Siis, kui sind üle lastakse…

Ma ei saa aru, mis inimestel viga on: elementaarne oskus suhelda puudub. Mind on lastud korduvalt üle, lõdva randmega kohe ja nii, et tekib selline emotsioon, et ise ka enam aru ei saa.

Tegime suvel remonti ning koos sellega tuli ka väikeseid elektritöid teha. Meil oli varasemalt üks kontakt, kes rääkis millalgi suure suuga, et tema oskab kõike teha: kohe nii kõva vend, et kapist ei pea voolu välja lülitama, et tema oskab kohe särisevate juhtmetega tööd teha. Terasmees. Sai siis sellele terasmehele kirjutatud ja küsitud, kas ta saaks tulla jne. Ma ei kirjutanud talle mingisus´gust ilukirjanduslikku juttu-konkreetne küsimus, mis ootas vastust. See oli siis suvel, vastust ootan tänaseni. Kohe nii ülbelt lasi üle.

Hindan inimesi, kes oskavad öelda ka “ei”. Jällegi selle suve remondiga seoses: eks sai viimasel hetkel ärgatud ja otsitud, aga inimesed oskasid mulle vähemalt vastata, mis sest, et keegi tulla ei saanud, aga nad vähemalt suhtlesid ja ei jätnud mind teadmatusse. Mulle sihuke tühja tuule tallamine ei istu.

Ühe tüübiga oli kokkulepe, et otsib materjali ja teeb meile suure liivakasti. Suure. Hiiglasliku. Millalgi suhtlesime, et otsib materjali, raskuseid leidmisega, et suhtleme edasi. Suhtlus jäi sinna, et enam ta minu kõnele ei vastanud. Või siis kõnedele. Ma isegi ei mäleta, kas helistasin talle korra või kaks, aga rohkemat kindlasti mitte- uskumatu küll, aga mul on teatud eneseväärikus.

Meil üks abiline oli kunagi täielik śovinist. Ta tundis ennast alaväärsena, kui mina midagi soovisin ja arvasin: ikkagi MEHE sõna peab maksma, ikkagi ainult mehe arvamus loeb, sest kui naine midagi tahab, siis tähendab see automaatselt seda, et mees ei ole mees ja terve meessugu tallatakse porri… Iga asja peale oli vaja, et Lauri ütleks, Lauri mõtleks ja Lauri annaks selged korraldused, sest kes olen mina- mina olen kirche, küche, kinder ning mina ei mõtle, mina ei ütle, aga raha ulatama ma jällegi sobisin. Ta oli/on täielik śovinist. Meie teed läksid lahku nii, et ta konkreetselt jooksis minema nii, et töö jäi pooleli. Solvus vist. Väike mehelik ego sai haiget. Väike mehelik ego võiks teadmiseks võtta, et lasin ise need kuradi kruvid sisse ja lauad kinni…. Vot sulle MEES!

Ma pole feminist, aga minu jaoks on oluline, et kõik inimesed oleksid võrdsed olenemata soost, rassist, seksuaalsest orientatsioonist, juuksevärvist või usulisest kuuluvusest. Aga ometigi pole me võrdsed… Mitte millegis.

Ma olen 24/7 pese-kasi-korista-tee süüa! Kuna on minu puhkus? Täna, laupäeval, homme, pühapäeval? Kodus olles pole vahet, milline nädalapäev parasjagu käsil on… Ja siis on inimesed, kes isegi ei vaevu suvalisele moorile vastama. Lihtsalt. Vot nii kõva vend olen. Oleks siis neid üks või kaks, aga teate, neid kõvasid vendi on rohkem ja siis hakkab minu aju mõtlema, et ehk on minul midagi viga, ehk olen mina nii ebameeldiv ja rõve inimene, et mulle ei peagi vastama. Ma ei ole kunagi olnud saama peal väljas, eks mul ole ka teatud kompleksid… Tasuta lõunaid ei ole olemas. Mitte kunagi.

Koristasin täna kappe ja viisin suured kotitäied taaskasutusse. Niisama. Ma ei viitsi tegeleda müügiga ning vastata küsimustele, milline on sisesääre pikkus, ei viiti hakata tegema lisapilte välguga ja välguta. Pigem annan niisama ja mul on siiralt hea meel, kui keegi kannab ja saab õnnelikuks asjadest, mis meil enam kasutust ei leia. Pealegi viisin täna konteinerisse palju tekstiili, mis võibolla ei leiagi muul näol kasutust, kui purustatakse ja läheb uuesti ringlusesse teistpidi. Ja siis tabasin ennast mõttelt, et varsti tulevad jälle jõulud. Kingitused….

Kingitustest nii palju, et miks peab alati kinkima?? Kas hea seltskond polegi kingitus? Kui inimesel on nii suur valu midagi kinkida, siis kingi kommi, juustu, veini, mõni tore moos, teed…. midagi sellist, mis pakub elamust. Ära kingi asju. Ära kingi lihtsalt mingit jama selleks, et kinkida. Ei ole vaja. Päriselt. Mina kui täiskasvanu tunnen vähemalt nii ja usun, et mõttekaaslasi on teisigi. Päriselt, me ei ela enam ajal, kus defitsiit domineerib tarbimises… Päriselt, tutvuste tutvuste kaudu saadud kilekott ei paku enam ammu emotsiooni ega ka kusagilt leti alt võlutud lillevaas….

Tean näiteks inimest, kes kingib enda seisma jäänud kraami edasi. Päris hirmus… Võtad vastu, naeratad, näitad üles teeseldud rõõmu ja püüad olla viisakas. Mõnel on lihtsalt ego nii suur, et kujutab ette, et tema vana ning paar korda kasutust leidnud või siis lihtsalt seisev asi võiks kellelegi rõõmu teha. Näiteks emotsiooni ajel ostetud raamat, või siis näiteks kodust laua pealt kaasa pakitud poolenisti kääriv ananass… Mis ma talle kingin, ah, need mandariini siin laua peal on juba kaua seisnud, panen pakki kaasa, lisab massi. Või siis see “parim enne” möödas kommikarp kapist… Uhke värk! Või siis riided, ehted…. Teate, see on alandav…. Kui nii hirmsasti tahad kinkida, siis tee seda südamest ning ära pinguta ka üle nii, et saaja peaks piinlikkust tundma.

Jällegi üks piinlik lugu elust enesest. Lihtsalt haakub tänase kapituulutusega nii hästi. Üks pere sortis riideid ja jagas need tuttavatele laiali. Neil oli selline heategevlik tuhin sees. Asjad aga olid kategoriseeritud nii: premium, käib kah ja siis sellised asjad, mis sobivad vähese nõudlikkusega inimesele. Ma ei öelnud mitte midagi. Kuulasin, vaatasin ja mõtlesin. Inimesed ise olid nii õnnelikud, et oh, kus sai alles head tehtud ka sellega, kui kellelegi pakiti kaasa välja veninud, katkised, topilised ja koledad asjad…. Päriselt, see ei ole hästi. Viisakas inimene võttis vastu ja viskas kodus ära, mõru maik suus… Mulle jäi kunagi meelde ühe paljulapselise pere tütre öeldud sõnad, et ka nemad tahavad kanda ilusaid riideid ja kui sa tahad head teha, siis ära too neile oma vanu, katkiseid ja koledaid asju, sest päriselt, nad ei ole nii vaesed….

Igatahes, inimesi lastakse üle, mõni on parem kui teine ja maailm ei olegi lõpuks must ja valge…

Jätke vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga