Lauamänguklubi. Kõikidel pühapäevadel on kalendris paks ja rasvane punane ring ümber: see on päev, kui heiskame lipud ning koguneme õhtuti pühalikult laua äärde, süütame küünlad ja Tiina loeb eespalve ning lauamängude klubi järjekordne kohtumine võib alata. Haigused on mõned ringid suutnud kalendrist kustutada, aga üldiselt on pühapäevane käimine minu jaoks nagu mõnele teisele aamen kirikus. Tõeliselt hea seltskond, titekisast eemal, vahvad mängud ja see aeg, kvaliteetaeg! Suupisted ja vein muidugi ka, muidu ei mängi välja. Tegelikult, kohutavalt halb, sest ma söön nagu loom. Stressist. Ma lihtsalt söön ja söön ja söön…. Eks see magistritöö, titekisa jne ajab lihtsalt sööma. Mõne ajab jooma, mina hakkan sööma…. Ma olin eile õhtul üldse…

Mul vahepeal on reaalselt tunne, et mul ei ole alles vist mitte ühtegi närvirakku. Purustasime terve päeva õunapuude oksi- purustaja tõime rendist ja see sai vatti ikka kogu raha eest, aga jube tubli masin iseenesest. Olin päeva lõpuks nii väsinud, et oleks tahtnud ennast lihtsalt pikali visata, aga elu tuli vahele. Kui mõtlete, et mis see purustada siis ära ei ole, siis… Arvake edasi, sest lisaks masinasse toppimisele tuli ka oksi väiksemaks lõikuda ja see oli ropp töö. Ropp töö oli see selle jaoks, kes liigestes juba kevadet tunneb. Kes teab, see teab. Igatahes… Lisaks tööle on Sass nagu vurr ning teda jagub kõikjale, ta tahab kõike ja seletab ja…

Peale seda, kui hakkasin kirja panemema meie tegemisi ja toimetusi, on küsimisi jäänud väheks. Ise olen rumal, aga edev muidugi ka, et jagan ja kõigile lugeda annan. Olen seda varemgi kirjutanud, et olukord on nüüd selline, et meie/mina olen olemas ja teie teate, kuidas meil läheb… See kõik on ühepoolne. Ei, ma ei ole “maailmast” ära lõigatud, mul on ikkagi veel inimesi, sõpru (!), kellega päriselt suhtlen- vastastiku. Jah, vahepeal tunnen, et olen ise ka nii passiivne ja “hõivatud”, et alati ei jõua kõigile nendele vähestelegi vastata, minna ja olla…. Aga praegu tunne jälle seda, et kui teatud inimesed loevad, siin neile piisab, see ongi suhtlus, kui nemad teavad, kuidas…

Tähtpäeva puhul tuli menüüsse eestlaslik kamavaht, aga väikese vimka keerasin ka sisse: astelpaju-piparmündi toormoosi, mille tegin juhtumisi ise. Mulle isiklikult väga maitseb astelpaju igas olekus ning hea meelega kasutan seda ka toitudes. Ahjaa, garneeringuks on värske piparmünt otse õuest. Usukumatu, aga isegi mitte kasvuhoonest, vaid kohe lageda taeva alt. Moosi sisse keerasin küll sügavkülmast võetud lehed. Pean nüüd ütlema, et tegin magustoitu palju, aga see on otsas miskipärast… Lapsed kiitsid ja mõni sõi suisa mitu portsu. Neid pokaale nillisin juba enne jõule IKEA-st, kuum kaup! Ma isegi ei tea, kas neid praegu müügil enam on, aga need on ilusad, mõeldud küll peenema joogi jaoks, aga mulle meeldivad magustoidupokaalidena. Väikestele inimestele…