Ma ei ole kade!
Ma pidevalt luban, et tulen, olen, teen… Aga reaalselt ei jõua ma kuhugi ega saa midagi tehtud. Võtsin ennast kokku ja jõudsin eile linna.
Jõudisn eile Tartusse, läbi tuisu ja lumesaju. Keegi armas inimene sõitis Külitseni minu ees 50-ga ja vastutulev autodevool oli nii tihe, et mööda ei tihkand litsuda, kuigi Veroonikal on tõmme hea, parim, mida isiklikult olen kogenud. Kohale jõudsin muidugi lõpuks ikkagi varem kui plaanitud. Boonusena nägin eile ühte imeilusat Tesla Model 3!
Alustame siis algusest. Käisin eile Pireti juures kupumassaaźis. Olen alati endale ette kujutanud, et kupumassaaź võiks olla midagi mulle ja ma ei pidanud eksima. Piret mudis mind alguses soojaks ja pehmeks ja siis pani kupud peale ja möllas nendega. Eelmisel korral sain ka klassikalisest massaaźist abi enda hädadele ning täpselt nii ka seekord. Mul on lihased jube pinges, selg valutab ja ma olen kange nagu mingi 100 aastane hobune. Lisaks sadas üleeile vihma ja minul valutasid liigesed nii, nagu oleks 3 nädalat järjest joonud ja peksa saanud. Ma reaalselt kujutan ette, mis tunne võiks olla peksa saanul. Sellisel, keda ikka kolm nädalat järjest on kaikaga pekstud ja viinaga seespidiselt määritud.
Pireti juures oli hea. Lisaks mudimisele oli tore Piretit ennast näha, natukene lihtsalt elust ja olust rääkida. Piret pakub massaaźis oma kodus, hubases ja soojas toas. Kodune ja mõnus õhkkond, ei mingeid steriilselt külmasid seinasid, mahe valgus, rahulik muusika ja need aroomid… Ei, praekartuli haisu ei ole, ausalt ka! Eile lasin tal ennast määrida kaneeli- ja apelsiniõliga ning mul on tunne, et ma ei pese ennast nüüd enam paar nädalat.
Ma olen jubedalt häbenen enda välimust, keha… Aga Pireti “salongis” on privaatsus tagatud ja tema silmad näevad ainult minu paljast selga ja mul on turvaline. Just turvalisus on kõige olulisem!
Negatiivse poole pealt nüüd ka: kui muidu sai Piretile külla minna väikese etteteatamisega, siis nüüd tuleb aeg pikemalt ette broneerida, sest lisaks sellele, et talle inimesi mudida meeldib, õpid ta seda sama Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis ning käib tagumikutunde täis tegemas Kliinikumis, et leib laual ja massaaźiõli sahtlis olemas oleks. Ja kõige nõmedam on olukorra juures veel see, et ta on populaarne ja nõudlus tema teenuse järele on suur. Isekas, nagu ma olen ja näen asju ainult enda vaatevinklist… Tegelikult on suur rõõm, et ta saab teha midagi, mis talle endale rõõmu pakud, teda huvitab ning see, et tema tegemised teistele korda lähevad!