-
Läbi raskuste tähtede poole
Annabel lõpetas kooliaasta puhta viielisena ning see pole tegelikult meile mingi uudis, et ta on mega tubli. Ta ise arvab, et ma ei tunnusta teda piisavalt. Tunnustan! Ma väga hindan Annabeli pingutusi õppetöös ning panust koduse tsirkuse ohjamisel. Eile käisid mul lõpetamise puhul külas SÕBRAD ning Annabel toimetas poistega. Alexander oli eile haige ning seega ei saa teda seekord dresseeritavate tsirkuseahvide hulka lugeda, aga ahve oli kaks ja need kaks metsikut tüüpi ei olnud eile kõige paremas tujus. Albert seltsis alguses meiega, aga kui ta sujuvalt Annabeli ja Hageni seltsi lükkasin, hakkas ka tema oma pahameelt ja rahulolematust Annabeli peal välja elama. Õhtu lõpuks, kui ma tuppa maabusin ning KÕIK…
-
Natukene rännakust…
Kaks aastat, palju kisa ja ohtralt pisaraid, hulgaliselt närvipinget ja palju rabelemist. Ma ei tea, kuidas ma hakkama sain, aga ometigi… Kirjutan siis siia ka, et oleks jälg, mälestus ja pilguheit möödunust. Tegelikult oli mul aasta alguses teine plaan magistritööks, aga kuna teema oli tundlik, siis vajas see eelkaitsmiskomisjoni hinnangul eetikakomitee luba ning siis nii saigi, et tuli muuta suunda. Tahtsin uurida, millised on eakate mõtted nende enda surmaga seoses ning kuidas nad arvavad, et võiks nende matused välja näha jne. ning kuidas eakate surmakäsitlust on mõjutanud religioon. Selline huvitav, aga õrn teema. Kursavend viskas nalja, et kui Kersti tuleb jutuga, et teeme intervjuu, siis tähendab see seda, et varsti…
-
Udu ja pudru ning oksepidu
Olen viimasel ajal emotsionaalselt nii tühi olnud, et ei taha enam kirjutada, ei jõua. Nädala jagu tagasi oli lõputöö kaitsmine ja ma pole sellest siiani täielikult taastunud. Kaitsmiseks valmistumine võttis energiat ning nüüd ei suuda taastuda. Seeda kahte aastat ei saa kokku võtta paari lausega- see vajaks eraldi postitust, aga las see kõik laagerdub ja natuke settib. Ikka ei usu, et läbi selle udu ja pudru sai midagi päriselt ka valmis. Vahepeal oli Alexanderil lasteaias lõpupidu, aga ka see vääriks eraldi kirjatükki, lisaks ootan veel fotograafilt pilte. Toimunud on palju, aga seda energiat ei ole, et saaks kirja panna… Käisime eile lastega Pühajärvel ujumas: Albertil läks süda sõidust heledaks ja…
-
Läksin närvi.
See, et ma närvi läksin, pole midagi erilist, ning see teemagi on iidvana. Et siis… Eile jagas keegi sotsiaalmeedias oma kogemust ühest lähedal asuvast hooldushaiglast. Kogemus ei olnud mõistagi positiivne ning sinna alla tekkis riburada kommentaare ning inimesed jagasid endagi kokkupuudet… Võta näoraamat lahti, toksi sisse kõnealuse asutuse nimi ja sealt leiab tohutult materjali sellest, mis on valesti. Hoolimatus, hoolimatus, hoolimatus. Inimeste kurbus, hingekriipivad lood… Mõned kommenteerijad lükkavad vastutuse lähedastele endale, et miks te viite ja ise ei hoolda. Nagu halllooooo! Inimestel on töö, lapsed jne… Lihtsalt pole võimalik 24/7 olla enda lähedase kõrval, sageli puuduvad ka võimalused ja teadmised. Selleks ongi hooldushaiglad, et sinna viia hooldust ja hoolitsust vajav…
-
Hommik
Tavaline hommik: Albert karjub põrandal, Hagen tatsab rõõmsalt ringi, taamalt üürgab Põrsas Peppa. Üürgab Peppa ja karjub Albert. Albert vihastas. “Tahan veel seda,” tõi kaasa saamise ajal pahameele. Talle ei sobinud saamise protsess ilmlselt. Albert kujutas ilmselt ette, et temea hoiab oma joogitopsi ja mina kallan talle sinna “veel seda”, aga mina tahtsin miskipärast topsi kindlasti enda kätte võtta ja see päädis siis kahese suure ja valjuhäälse pahameelega. Praeguseks on kõik jälle korras- poisid on hirsipudrust täis topidud ja “veel sellest” enda janu kustutanud. Sätime siin vaikselt õue minema. Eile õhtulk olid poisid õues oma kolm tundi järjest ja kukkusid magama. Enne magamist oli vaja muidugi kõik voldivahed liivast korralikult…
-
Hukkamõist
Mäletan, et olen hukkamõistvalt suhtunud lapsevanematesse, kelle lastel on küünealused mustad. Ei, ma pole kaugeltki ainukene, kes arvab, et mis vanemad need sellised on, et laps on MUST. Ei, laps ei ole must, küünealused on mustad ja see ei tähenda, et elatakse kusagil sigalas, muldpõrandaga onnis… Eks omad vitsad peksavad ja nüüd mõistan, et väikesed räpased sõrmekesed on lihtsalt tegusa lapse omad. Täna on olnud imeline päev, kus poisid on suurema osa ajast toimetanud õues. Ilm on olnud soodne ning kõik on täna kuidagi hästi olnud. Albert on olnud heatujuline ja suuremat kisa ja karjumist polegi olnud. Mina käisin täna ju hommikupoole sõidus ning koju tagasi tulles olid kõik toimekad…
-
Kaltsukott
… hooaeg sai avatud ning kui eile läks juba saladuste avaldamiseks, siis jätkan. Ma pole ammu kaltsukasse saanud. Kaltsuka all pean silmas Valkas olevat R.D.A. kauplust. Vanasti (loe: enne COVID-19 aega) oli see kasutatud riiete pood läbi hoone kahe korruse. Esimesel korrusel olid sihukesed ok riided ja teisel korrusel siis premium kaup. Nüüd on poest järel siis üks korrus ja seal on siis kasutatud riided Inglismaalt. Kvaliteet on seinast seina, aga jämedalt ja üldistatuna saab öelda, et hinnad on jäänud endiselt madalaks. Lisaks riietele ostsin sealt “põrsa kotis”, ehk siis kasutatud Monopoli lauamängu juniorite versiooni. Karp oli elu näinud, korralikult kinni teibitud ning sisse piiluda ei saanud. Mul on kliendikaart…
-
Saladustest
See ei ole saladus, et mul on soojad suhted suhkruga. Jahu meeldib ka ning sümpaatseks on aastatega saanud ka pärm. Mulle otsa vaadateski on aru saada, et süüa mulle meeldib. Viimasel ajal on kuidagi aega juurde tekkinud ja olen tegelenud asjadega, mis vahepeal unustusse on vajunud. Küpsetamine on olnud üks neist “asjadest”. Nädala jagu tagasi tegin selle aasta esimest rabarberikooki, uut moodi rabarberikooki. Kui nüüd päris aus olla, siis mulle need traditsioonilised õuna- ja rabarberikoogid ei meeldi. Turgatas pähe üks teine koogiretsept, kohendasin seda veidi ja saigi uutmoodi rabarberikook. Suhkrut oli vähe, tuleb veel teha ja retsepti timmida, aga muidu oli parem kui need klassikalised. See ei ole ka enam…
-
Hull ja see hullem
Kõik päevad ei ole vennad, aga sarnaselt hullud on nad küll. Eriti viimasel ajal. Mul on tunne, et ma ei liigu piisavalt kiiresti ja ma ei jõua korraga kõikidesse kohtadesse, kus ma parasjagu olema peaks. Minu arvates on kõige hullemas vanuses praegu meie Hagen- jalad on all, aga mõistust ei ole. Hagen on 1,4 aastane igiliikur… Ma võiks ju arvata, et mul on arvestatav kogemus lapsevanemana olemas, aga ikka suudan üllatuda. Käsi südamel, mitte ükski laps pole olnud selline naaskel nagu Hagen. Nüüd on ta avastanud ahju tuhaluugi ning käib seal tuhka kaevamas. Ta ronib tooli peale ja sealt lauale ning saab kätte kõik, mida üks väike hing ihkab. Hagen…
-
Keelamine ei ole lahendus
Keelamine ei ole lahendus? Pikemas perspektiivis küll, aga keelamine on esimene samm. Ei tohi, ära tee! Kaua sa jõuad korrutada? Üks kena pilt Hagenist ka vahele. Ma päevast päeva korrutan, et ära tee, ei tohi, ära mine, ära võta. Sinna juurde käib väike selgitustöö ka ikka, et ära võta, venna oma; ära tee, katki läheb/ai-ai saad jne. Nagu viiks läbi koolitust, mida tohib ja miks ja mida ei tohi ning miks. Lapsed on väikesed, eks see impulss ja kihk on suurem, et minna ja teha, katsuda piire. Kui kaugele saame täiskasvanutena minna, et kombata piiridest üle, raamidest välja? Kas millalgi saabub taluvuspiiri/ hea maitse sein ette ja sealt enam edasi…