Elu,  Emotsioon,  Lapsed

Ma olen valetanud, teist paljusid petnud…

Lõpuks ometi on jõulud ametlikult läbi. Pesen-kasin-koristan-TEEN SÜÜA! Ma reaalselt vihkan söögitegemist, sinna alla ei liigitu magustoitude tegemine, sest magustoidud ei ole söök. Seekord oli siis plaanis kaks magusrooga: mandariini-vahuveini tarretis mascarpone ja vahukoorega ning panna cotta pohlamoosiga. Seda viimast pidin tegema lõpuks 4x koguse, sest esimene kahekordne laar hingati siin kodus lihtsalt sisse: 12 portsjonit kadus nii, et arugi ei saanud ning ma lootsin seda pakkuda veel külalistelegi- mis seal siis ikka, teine laar veel. Kellele siis ei meeldiks vahukoor ja suhkur?! See teine magustoit jällegi nägi ajakirjas palju ahvatlevam välja, aga maitses nagu oleks käärinud mahlast kokku keeratud. Pettumus missugune! Paljudele kinkisin enda tehtud rummiga leotatud jõulustolleni. Pidavat hea kraam olema…

Minu lemmikud “ehted” kuusepuul: meie pisikesed hiirepoisid ja hiiretüdruk.

See aasta oli eriline, sest meil käis kodus esimest korda päris jõuluvana! Sassi jaoks on jõuluvana suureks autoriteediks ning ta päriselt ja siiralt usub tema olemasolusse, hingab tema sõnu ning elab üldse jõulu- ja kingiootuses. Mulle meeldis meie jõuluvana hästi hea klapp lastega: ta ei olnud pealetükkiv, samas tõmbas ta lapsi ligi. Kindlasti paljud mõtlevad, et kõigile lastele ju meeldibki jüuluvana ja mis juttu ma ajan. Vaadake pildi pealt Alberti nägu: Albert ei ole meil kõige inimsõbralikum laps ja ta on väga valiv, aga isegi tema rõõmustas ja oli hetkes sees. Lastele meeldis ja see oligi kõige olulisem. Sass sai muhedalt noomida ning kõik oligi täpselt nagu pidi olema. Küsisin hiljem Sassi käst, kas tal häbi ka oli, et jõuluvana tema sigadustest teadis. Sassil ei olnud häbi, sest jõuluvana ju polnud näinud tema halvasti käitumist, oli ainult kuulnud päkapikkudelt. Sass oli üldse enne jõule täiesti sõgedaks ennast keeranud: kiusas Albertit ja ahistas sajaga Hagenit. Alexander lihtsalt oli nii elevil sellest jõuluootusest, et ei suutnud emotsioone enda pisikese kere sisse ära mahutada ja siis ta lihtsalt sigatses sajaga. Mõtlesin vahepeal, et kas mul üldse enam süütenööri alles on… Imestan üldse, et ta päev enne jõuluvana tulekut päris jõululuuletused suutis selgeks saada ja ei ajanudki jõuluvanale omaloomingut. Ta on muidu päris loominguline.

Sass pesi piparkoogiglasuuri juustest välja, kallas ennast issi lõhnaõliga üle ja läks lasteaeda jõulupeole: see on Sassi viimane jõulupidu lasteaias, juba järgmisel aastal on kõik teistmoodi ja palju tõsisem. Pingelangus oli peale jõulupidu poisil suur- ta jäi koju jõudes silmapilk diivanile tukkuma ja pidin ta süles üles voodisse tassima. Ta tunnistas pärast, et närv oli ikka esinemise pärast sees ja ta pabistas kõvasti. Kusjuures, Alexander tantsis päris kenasti, aga tundus, et laulusalmid tal küll hästi peas ei olnud.

Ühes sellega, et Sassist saab sügisel koolipoiss, on märgilise tähtsusega ka see jõul üleüldiselt: need on meie 7. jõulud päris meie enda kodus. See ei ole koda, see on kodu! See on koht, kus tahan olla ja kuhu tahan tulla ning see on see koht, mille kohta ma ütlen ja mõtlen üheselt- see on Kodu. Suure algustähega. Mõnele võib see tunduda tühine, aga minu jaoks on see “väike” asi nii oluline.

Lund kühveldada mulle meeldib, see on nii hea viis, kuidas aru välja lasta, see-aasta õnneks seda valget asja ikka jagub. Mul on isegi ümber maja teerada koera jaoks sisse aetud… arvake nüüd mida tahes 😀 … ja teerada ümber kasvuhoone on ka.

Jah, ja ma olen teile valetanud. See jõulustolleni asi… Olen seda kinkinud ja siin koduski söönud… Jube hea! On jah hea… Magaziinist ostsin, võtsin pakendist välja, süstisin rummiga läbi, pakendasin fooliumisse ning valetasin kõigile, et ise tegin. Hurrraaaa! Vot nii tubli ma olengi. Aga tõesti, ülimaitsev stollen on, elusees ei saaks öelda, et masstoodang ning nii nõmedast poest nagu Magaziin. Saan nüüd puhta südamega uude aastasse minna. Puhtama südamega.

Jätke vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.