6 liitrit panna cottat ja Albert
Jõuludest kuni tänase päevani on meil “kulunud” ei rohkem ega vähem kui kuus liitrit panna cottat ja tublisti pohlamoosi- nad siin kodus “hingavad” seda sisse. Ma pole ju arvestanud, et koos väikeste poistega kasvavad koos ka nende isud: Albert ja Hagen söövad samuti portsu korraga, et mis see 12 portsjonit koort ja suhkrut siis meil ära ole!? Retsept siis siin. Väike erisus siiski lingitud retseptiga: rummi ei kasuta ning moosina läheb kõige paremini pohl, mis tasakaalustab magusat.
Albert tahab ka kõike ja siis ei taha ta mitte midagi ja seda kõike korraga. Albert tahab hirmsasti õue, aga õues olla ta ei taha. Pakkisin siis täna selle kahese riidesse ja viisin kelgutama. Suuremad olid ka kohe platsis ja imbusid nagu muuseas kaasa. Peaks ütlema, et see lapse riidesse panemine on üks suur töö ja väljakutse. Selline tunne, nagu topiks vorsti. Albert oli muidugi elevil, et oh, lähme õue ja puha. Tema elevus lahtus hetkel, kui surusin talle pähe selle valge karvase mütsi. Kusjuures, see müts on umbes 12 aastat vana- Annabeli ajast. Albert ei tahtnud, aga mina tahtsin, sest see on nii armas. Tõmbasin selle talle tuukrimütsi peale ja minu arvates superluks. Meie arvamused ei ühtinud ning saabus hetk, kust edasi röökis Albert nagu ratta peal.
Kogu õues oldud ajast 2/3 ta karjus ja oli rahulolematu: küll libises kelk liiga kiiresti, siis ei tahtnud ta üldse kelku vaid hoopis ise kõndida, kuid ühtegi sammu ta omal jalal keeldus tegemast, künkale lähendes hakkas lisaks röökimisele ka värisema. Hea küll, tema elu esimene pikem liug lõppes kõhuli lumes ning nüüd on trauma. Minu tekitatud trauma, mida on kuulda kaugele. Võõrad muidugi ei tea tausta ja siis ehk arvavad, et peksan last või on laps lihtsalt vanakuradi poolt lapse asemele sokutatud röökiv ja süüa nõudev puuhalg.
Lisaks kelgutamisele kardab Albert arste ja haigemaja, pole vaimustuses karvastest loomadest, vihkab peapesu ning ei usalda Alexanderit. See viimane on muidugi tema usaldamatuse ise auga välja teeninud: pika ja põhjaliku töö tulemus. Üks väheseid helgeid hetki, kui Albert täna õues rahule jäi oli see, kui nad suure vennaga mööda kõnniteed kelkudel kõrvuti libisesid ja Alexander talle midagi seletas. Siis kostus hetkeks isegi naeru. Tegelikult meeldib Albertile rahulikult mängida, tegutseda, aga Alexander ei lase rahulikult mitte midagi teha. Alexander ei ole ise mitte kunagi rahulikult, isegi mitte magades… Albert jällegi on näiteks see, kes läheb ja lohutab Hagenit, aga teda ei lohuta näiteks keegi… Mul on sellest kohutavast kahesest nii kahju: ta on nii võõras ja samas nii sarnane… minu endaga.
Magamisest veel nii palju, et ööd siin majas on erilised: ma ei tea, mida tähendab ennast päriselt välja magada ja puhanuna virguda. Kui Alexander ei karju, siis karjub Albert ning Hagen ei lähe üldse arvesse. Alexander kõnnib veel kõigele lisaks unes unnates ringi…