Lapsed
-
Hei, kuidas läheb?
Peale seda, kui hakkasin kirja panemema meie tegemisi ja toimetusi, on küsimisi jäänud väheks. Ise olen rumal, aga edev muidugi ka, et jagan ja kõigile lugeda annan. Olen seda varemgi kirjutanud, et olukord on nüüd selline, et meie/mina olen olemas ja teie teate, kuidas meil läheb… See kõik on ühepoolne. Ei, ma ei ole “maailmast” ära lõigatud, mul on ikkagi veel inimesi, sõpru (!), kellega päriselt suhtlen- vastastiku. Jah, vahepeal tunnen, et olen ise ka nii passiivne ja “hõivatud”, et alati ei jõua kõigile nendele vähestelegi vastata, minna ja olla…. Aga praegu tunne jälle seda, et kui teatud inimesed loevad, siin neile piisab, see ongi suhtlus, kui nemad teavad, kuidas…
-
Habras idüll
Tähtpäeva puhul tuli menüüsse eestlaslik kamavaht, aga väikese vimka keerasin ka sisse: astelpaju-piparmündi toormoosi, mille tegin juhtumisi ise. Mulle isiklikult väga maitseb astelpaju igas olekus ning hea meelega kasutan seda ka toitudes. Ahjaa, garneeringuks on värske piparmünt otse õuest. Usukumatu, aga isegi mitte kasvuhoonest, vaid kohe lageda taeva alt. Moosi sisse keerasin küll sügavkülmast võetud lehed. Pean nüüd ütlema, et tegin magustoitu palju, aga see on otsas miskipärast… Lapsed kiitsid ja mõni sõi suisa mitu portsu. Neid pokaale nillisin juba enne jõule IKEA-st, kuum kaup! Ma isegi ei tea, kas neid praegu müügil enam on, aga need on ilusad, mõeldud küll peenema joogi jaoks, aga mulle meeldivad magustoidupokaalidena. Väikestele inimestele…
-
Tegin putru… ja tüli algas!
Igahommikune pudruring, rutiin ja eluliselt tähtis toiming. Hirsihelbepuder sai valmis, poistele portsud ette tõstetud ja söömine võis alata. Kõik sõid, välja arvatud Albert, kes röökis laua taga ja vahtis vihaselt Hageni taldrikut. Hagenile oli puder ette tõstetud helesinisel elevantidega taldrikul ja Albert sai kollase öökullidega toidunõu. Ja tüli algas! Õnneks jagasin kiiresti välja, et see vihane pilk taldrikule tähendas lihtsalt seda, et ta on kuri, et elevantidega sai Hagenile. Vahetasin taldrikud ära ning Albert lõpetas hüsteeritsemise ja hakkas koos teistega sööma. Kusjuures, see taldrik on sama vana nagu Annabel…. Puder sisse kühveldatud, viskasin suuremad poisid õue. Meil ei tohi kõva häälega öelda sõna “õue”, sest siis on Albert valmis ummisjalu…
-
Mängime!
Me ikka igal õhtul lastega mängime. Hea küll, viimasel ajal on mõned õhtud vahele ka jäänud, aga üldiselt ikka me üritame midagi koos teha ja emotsioone koguda. Tänases “menüüs” olid meil Azul, Exploding Kittens ja trips-traps-trull. Azul on laste seas praegu hitt ja mulle endale meeldib ka. See mäng võiks päriselt igas kodus olla! Mängulaual on kaks poolt, reeglid on lihtsad, vaja on strateegiat, tähelepanelikkust ja lihsalt õnne ka. Siin saab sõbrale käru keerata. On olnud õhtuid, kus isegi Lauri liitub ja koos meiega mängib, aga neid õhtuid on kahjuks harva. Sass on igavene lobamokk ja tal ei seisa mitte hetkeks ka suu kinni ning see muudab koos temaga mängimise…
-
Skorbuut ja sisin läbi hammaste.
Olime eile õhtul juba väikeste poistega magama sättinud, kui kostus ukse tagant läbi hammaste vihane sisin. See oli Annabel. Annabel: “Kas ma ei või magama ka minna või???????” Sass täiesti süüdimatult ja rahulikult vastu: “Kas sa pead seda igal õhtul tegema??” Annabel: “Nojah, ma siis ei lähe magama!!!!!” Mina aga turtsatasin kohatult voodisse kerra tõmbununa naerma- see oli lihtsalt nii naljaks. Hagen ei saanud midagi aru ja tõmbas juba und ning Albert kukkus natukese aja pärast voodist välja, ikka suure pauguga, millele järgnes ilmatuma suur karjumine. Südantlõhestav. Hagen ei saanud ikka millegist aru ja magas südamerahuga edasi. Mingi vahe olid siin lapsed nagu keldrikakandid ja istusid ainult toas, nüüd on…
-
Lihtsalt häbematu!
Alustuseks midagi head ikka ka: käisin Annabeli ja Sassiga Otepääl tuubimas. Rennid olid jube libedaks sulanud ja minul õnnestus endale paar traumat tekitada ning kaotasin üldse igasuguse ise nii tuubi kui ka kelguga alla lasta, aga see-eest Annabel ja Sass tuhisesid mäest suurima rõõmuga. Parim osa tänase juures oli muidugi see, et Sass otsustas tuubist keset hoogu välja hüpata täpselt enne järsku laskumist nin seejärel jooksis tühjalt alla sõitnud tuubile järgi mööda rada nii nagu see oleks kõige normaalsem tegevus üldse. Talle tuub endiselt ei meeldi ning ta lustis kelguga liugu lasta… Koju tagasi jõudes olid väikesed poisid siin toimetanud täpselt nii nagu nende mõistus võtab. Hagenil on kombeks ülemise…
-
…ja tüli algas. Pühendatud Annabelile
See siin ei ole niisama postitus, kohatäiteks, see siin on Annabelist. Meil tekkisid eile õhtul mõningased lahkarvamused ja selle käigus valas ta mind üle automaadivalanguga, kus süüdistas mind, et ma ei kirjuta temast kunagi midagi head, ainult siis, kui midagi halvasti on… Tegin eile õhtul tema toast pilti ja ütlesin, et postitasin juba feissbuuki. …ja tüli algas. Ma olen enda arvates olnud hästi arvestav ja püüdnud mitte tungida tema privaatruumi, aga selgub, et tegelikult tahaks ta, et ka talle kirjutades rohkem tähelepanu keeraksin. Valetasin, et postitasin ning lubasin siis õhtu lõpuks, et ei postita seda pilti, kui ta oma toa korda teeb. Ta tegi selle korda, aga ma postitan ikkagi…
-
Annabel ja südamevähk
Annabel tuli täna koolist ja küsis, et kas ma olen nüüd rahul. Ta olevat südamevähi saanud- mina põhjustasin talle südamevähi. Ei mingit infarkti, ei mingit insulti, ikka vähi. Mina ise ei ole kunagi saanud südamevähki, ei tea, mis tunne oli? Mõtlesin, et teen talle natuke värinat ja saatsin talle Googlest esimese ettejuhtuva pildi katkisest mängukonsoolist. Kõigepealt sai ta vähi ja siis jagas kiiresti välja, et asi ei ole õige. Aga noh, ma võin põhimõtteliselt ürituse kordaläinuks lugeda. Konsool on tundlik teema siin majas: selle ostis jupp aega tagasi Annabel ise oma taskuraha eest ja sellega tahab ülekõige mängida Alexander, kes siis sellega mööda elamist ringi tatsab. Hagenile meeldib ka nupukesi…
-
Argipäev
Kõige rohkem on mul pilte ilmselt endast ja Albertist- maskiselfisid. Keegi minust ju muidu lastega pilti ei tee, eks ma siis ise… Ei teagi, kelle jaoks, ilmselt laste jaoks, võibolla iseenda… Mulle see maskitamine tegelikult meeldib, sest paberkoti asemel saan haarata nüüd maski ja minna… Eks maskil ja maskil ole ka ikka vahe: mulle need riidest mähkmelaadsed lapid ei meeldi. Mähkmed või siis nõudepesulapid. Ma ei saa aru, miks mõned neid eelistavad, ju siis tahavad erineda ja eristuda. Kui muidu on kastisüsteem meditsiinis, siis ligi kaks aastat on see olnud ühiskonnas tervikuna: need, kes leiavad, et piirangud ja vaktsiinid on vajalikud ja siis need, kes arvavad, et inimese ärasaatmise ajal…
-
Plaaster pealt, ah, vahet pole.
Ma siin mingi vahe heietasin, et tahaks rääkida, aga kõigest ei saa jne… Vahet pole. Nüüd siis räägin välja, häbi või valehäbi, vahet pole…. Suurperedel on aeg-ajalt võimalus saada Soome toidukaupa sümboolse tasu eest. See sümboolne tasu on tõesti olematu ning kaupa on terve suur kotitäis ja natuke pealegi. Ei, see ei ole toiduabi ja käe väristamine, aga noh, eks mõni kindlasti mõtleb seda. Kui tuleb teade, et kaup saabub ja kes soovib, andku märku, siis mitte kunagi ei tea ette, mida seekord pakk sisaldab. Selline põrsas kotis värk. Eelmine kord oli näiteks seal kilo riivitud juustu- kaks poolekilost pakki. Eks siis tuli neid kasutada. Mulle ei meeldi üldiselt toitu…