Elu,  Lapsed

Plaaster pealt, ah, vahet pole.

Ma siin mingi vahe heietasin, et tahaks rääkida, aga kõigest ei saa jne… Vahet pole. Nüüd siis räägin välja, häbi või valehäbi, vahet pole…. Suurperedel on aeg-ajalt võimalus saada Soome toidukaupa sümboolse tasu eest. See sümboolne tasu on tõesti olematu ning kaupa on terve suur kotitäis ja natuke pealegi. Ei, see ei ole toiduabi ja käe väristamine, aga noh, eks mõni kindlasti mõtleb seda. Kui tuleb teade, et kaup saabub ja kes soovib, andku märku, siis mitte kunagi ei tea ette, mida seekord pakk sisaldab. Selline põrsas kotis värk. Eelmine kord oli näiteks seal kilo riivitud juustu- kaks poolekilost pakki. Eks siis tuli neid kasutada. Mulle ei meeldi üldiselt toitu ära visata ning kui on, siis tuleb teha. Tegin juusturulle või nimetagem neid siis pizzasaiadeks. Jagus tervelt kaheks satsiks ja eile tegin siis selle teise laari…. Mul läheb reaalselt süda pahakas, kui mõtlen nendele juustust nõretavatele saiadele. Lastele meeldisid. Sass on Sass, aga Annabel haaras saia järel saia ja ägises mõnust.

Eelmisel korral oli toidupakis ka palju keedetud maisi. Meile jubedalt meeldib mais grillitult ning siis sai seda maisi ka sedasi hävitatud. Ja paprikat… Eks sellel toidukaubal ole oma konks ka: sageli on enamus kraami kohe aegumas, aga üks asi on see “parim enne” ja teine jälle “kõlblik kuni”. See eilne sats juustu oli näiteks kuupäevaga 19.01, aga ei visuaalsel vaatlusel ega lõhnast ega maitsest olnud küll tunda, et midagi häda oleks. Arvake mida tahes, mina leian, et mingi osa toitu saab päästetud ja keegi ei saa haiget ega kannatada. Peale minu pere, minu laste. Vaesed lapsed… Eile anti selline kogus banaane ka jälle, et.. oeh… tuleb vist hakata keeksi küpsetama.

Et siis, jah, ma ostan ka Soome toidukaupa, aga ma vsit ei peaks tundma häbi. Vist? Kuigi… Ma võin ju öelda, et mind ei huvita kellegi arvamus, mul on nii suva, aga tegelikult eks ikka haiget teeb küll, kui keegi osatab või kommenteerib. Isegi see teeb haiget, kui keegi peaks halvasti mõtlema… Selle osatamise ja kommenteerimise osas veel nii palju, et ma olen ülimalt kaitsev lapsevanem. Eks ole teatud asjad hellaks ka teinud ju… Ja siis nii ongi, et mingil määral kasvatad endale seda tugevat kesta ümber, aga vanad haavad jäävad ja oled seepärast ka jällegi ettevaatlikum ja lähed kiiremini põlema. Ma lihtsalt olen hakanud hammustama, et tule ütle ja ma ütlen vastu. Sapiselt ja ikka nii, et meelde jääb. Meile mõlemale.

Käisime eile Hageniga natukeseks õues ka, Annabel ja Alexander rahmeldasid tagumikku pidi lumes ning Hagen kulges ka mõnusalt… Albert magas kogu ürituse pühalikult maha. Hagen on üldse mõnus mees, ta ei röögi ega vingu, seevastu Albert tõmbab sae hetkega käima… Iseenesest on kahju, et Albert und tõmbas, aga teisalt jällegi oli mõnus ja rahulik. Suureperedele pakuti taaskord võimalust minna lastega tuubima. Et siis, Annabeli ja Sassiga on plaan taaskord minna. Isegi minusugune vanur läheb ja laseb suud-silmad lund täis.

Alexanderist on kahju, see vaene mehike pole jõuludest saadik lasteaias käinud, samas… Tema ise ei tahagi, aga mina vaatan, et talle on ikka omasuguseid ka kõrvale vaja. Samas, lasteaias on covid sees. Alexander on ise kahe süstiga kaitstud, aga see ei tee teda ju kuulikindlaks ja meil siin on veel kaks väiksema ja nõrgemat… Ma kardan. Mitte enda, vaid ikka laste pärast. Kool oli distantsil 2 nädalat, eelmisel nädalal said lapsed tagasi kontaktõppele ja põmm!, Annabelist sai lähikontaktne. Nagu wtf?! Mulle hakkab juba tunduma, et see koroona saab meid kõiki lõpuks kätte, ainult selle vahega, et vaktsineeritutel kulgeb see kergemini. Ma tahaks nad neljakesi kimpu siduda ning kogu maailma hädade ja haiguste eest ära peita… Siinkohal, vaatasime Annabeliga koos viimast Laserit… See saade vajas kõvasti vanemlikku selgitust. Et siis: vaatasime sutsukese, panime pausile, vestlesime, vaatasime edasi ja vestlesime jälle…

Kukleid tegin ka, aga nendega juhtus nii, et pildile nagu püüda eriti ei saanudki. Lauri istus siis isolatsioonis, viisin talle puhtaid riideid ja pakkisin ka osa kukleid kaasa ja meil siin kodus haarasid pisikesed näpud kukli kukli järel. Raske on teha pilti ilma kellegi näpujälgedeta… Aga kuklid said ehedad: palju koort ja palju suhkrut. Ma ise armastan klassikalisi maitseid, aga mõned siin tahavad moosiga, et siis tuleb oma tegemistes arvestada ikka kõigiga…

Mis siis ikka, nüüd saite teada, kuidas ma kiriku ukse taga almust käin päevast-päeva anumas…

Jätke vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.