Elu
-
Mida ma siis üldse oskan?
Mida ma siis üldse oskan? Tehnilisest võtmest vaadatuna ei oskagi ma hästi teha mitte midagi. Natuke seda ja natuke toda ja ongi kõik. Need mõtted tekkisid lihtsalt Märt Avandi monotükki vaadates. Märt rääkis, kuidas ta mitte midagi tegelikult teha ei oska ning hakkasingi siis mõtlema, mida mina oskan- mitte midagi. Lapsi oskan teha, nemad on mul päris hästi välja kukkunud. Härra Hagen on ametlikult 10 kuud vana ja teeb silmad ette oma vanematele vendadele-õele: ta oskab juba ennast mõningate sõnade näol verbaalselt väljendada ning ta pea-aegu kõnnib. Esialgu on ta meie nähes teinud 4 iseseisvat sammu küpsisele toetudes, aga seda iseseisvust lisandub päevadega. Albert hakkas kõndima näiteks 1,4 aastasena. Hagen…
-
Veroonika
Olin kindel, et meie ellu ei lisandu mitte ühtegi naist. Olin kindel, et mina saan olla see üks ja ainus alfaemane, aga elu tahtis teisiti. Pean pereelu toimimise nimel aktsepteerima isendit nimega Veroonika ning temaga ma võistelda ei suuda ei omaduste ega väljanägemise poolest. Meestele ju suured isendid meeldivad ja Veroonika on suur, kiire ja võimas. Piinlik tunnistada, aga mulle meeldib ta ka. Veroonika on siis meie temperamentne ja suure südamega (3,6l) auto. Sõitsime eile maalt koju ja Alexander küsis, miks meie autol nime ei ole. Ta teab väga hästi, mis on auto mark ja puha, aga vot, miks ei ole nime nii nagu meil kõigil. Ei osanudki midagi talle…
-
Usaldus
Ma ei tohiks sellest rääkida, aga ometigi tahan jagada. Eks ma endale hakkan nüüd sellega auku kaevama, aga no, mis teha… Selleks kulus liialdatuna tervelt sada aastat, et leida endale see õige hambaarst, see õige, keda usaldad ja keda ei karda. Hambaarsti juurde minek on olnud lapsepõlvest saadik nii ebameeldiv ja halb kogemus, mille põhiliseks põhjuseks oli alati see, et haiget tehti. Hambaarstid on vist nagu günekoloogidki, kelle juurde minnakse alles suures hädas. Julgen öelda, et “minu” hambaarst on parim. Jah, ta tegutseb siin kolkas, aga tal on kabinet ka suurlinna paneelmajas. Nüüd olen ligi 5 aastat tema juures käinud ja tõenäoliselt käin surmani. Esimene hambaarst, kelle juurde ma ei…
-
Siis, kui sind üle lastakse…
Ma ei saa aru, mis inimestel viga on: elementaarne oskus suhelda puudub. Mind on lastud korduvalt üle, lõdva randmega kohe ja nii, et tekib selline emotsioon, et ise ka enam aru ei saa. Tegime suvel remonti ning koos sellega tuli ka väikeseid elektritöid teha. Meil oli varasemalt üks kontakt, kes rääkis millalgi suure suuga, et tema oskab kõike teha: kohe nii kõva vend, et kapist ei pea voolu välja lülitama, et tema oskab kohe särisevate juhtmetega tööd teha. Terasmees. Sai siis sellele terasmehele kirjutatud ja küsitud, kas ta saaks tulla jne. Ma ei kirjutanud talle mingisus´gust ilukirjanduslikku juttu-konkreetne küsimus, mis ootas vastust. See oli siis suvel, vastust ootan tänaseni. Kohe…
-
Läheb hullemaks
Miks ma kirjutan nii negatiivselt, kas kõik on ikka korras? Tänan küsimast! Ei ole korras ja läheb järjest hullemaks. Tänane öö oli pehmelt öeldes äge: kella järgi ärkasin kõigest 6 korda ning enda mäletamist mööda istusin näiteks kella kahest neljani üleval: feissbuuk, insta, tik-tok… Lisaks sellele siis veel 5 ärkamist- sellised lihtsamad. Panin öösel näiteks pesu pesema: ei, ma ei lülitanud vaid masinat käima vaid korjasin musti riideid mööda elamist kokku… Ikka täismäng! Alexander jäi täna lasteaeda viimata, sest ma ei jõudnud. Oleks võinud ju ikka ennast voodist välja sundida, aga ei suutnud. Võtsin juba ennetavalt äratuskellagi öösel maha. Albert röökis täsituuridel öösel paaril korral ja see ajas üles Hageni.…
-
Haistmine ja alpi kann
Mul on mingi värk lõhnade tundmisega. Tegelikult on see probleem olnud terve elu, aga viimasel ajal on hakanud intensiivistuma. Olen ülitundlik kõigele, mis lõhnab, haiseb, lehkab. Albertit ootama jäädes ei kannatanud ma enam näiteks hakkliha praadimise haisu ja see on siiani nii. Võin kilomeetrite, ok, liialdan, kaugusele tunda, et keegi suitsetab või kusagilt on liginemas keegi, kes pole ammu pükse pesnud. Käisin täna poes ning tundsin juba ukselt, et asi on hapu: keegi siin poes pole pesemas käinud ning kae õudu, mul oli au olla järjekorras tema sabas. Hea küll, ta oli suht leebe näide pissi ja mustuse lõhnade segunemisest lisaks juurde veel sörtsuke higi. Leebe, aga minu jaoks kaugele…
-
Standardid
Leegin mööda elamist ringi ja mind saadab hais, mis meenutab okset. Ei saa aru, kust see küll tuleb, aga kõikjale, kuhu lähen mina, seal on ka hais. Kõhutõbe meie majas olla ei tohiks ning mõte hakata pärast söömist oksendamist esile kutsuma on ka jäänud ainult mõtteks. Pealegi, ma ei ole veel täna ise söönudki… Mis seal siis ikka: lõpuks tuli meelde, et Hagen lasi väikese lonksu okset minu särgi peale. Täpselt kaeluse äärde- sinna silmad ei küündi, sest lott jääb ette. Lõualott. See ei olnud isegi okse vaid lihsalt selline väike lonksuke maosisaldist, mis haises lihtsalt nii, nagu oleks orav mulle loti vahele ära lõpnud. Seda, kuidas lõpnud orav haiseb,…
-
Lihtne elu
Kell on 11 ja selle asemel, et põrandalt tatart korjata, istun ja kirjutan. Lastest, emotsioonidest, sitast- lihtsast elust. Vabandan juba peenetundeliste ja intelligentsete inimeste ees, kelle jaoks on sõna sitt ehk liiga palju. Kuidagi väär tundub öelda kaka või läbiseeditud toidujäägid. Kui Sa ikka igal hommikul alustad päeva sita sees, siis on see lihtsalt nii. Ma ei viitsi hakata neid tärnikesi ka toksima. Ei viitsi. Kell on 11, tatar ootab põrandalt kokkupühkimist, pesumasin huugab täistuuridel, kuivatist on vaja pesu riiulitesse sorteerida, ahjus on lõunasöök ning mina istun seekord kammitud juuste ja pestud hammastega siin arvuti taga ja toksin. Nagu rähn: toks-toks-toks. Hagen on saanud uue outfiti ning magab lõpuks ometi…
-
Excelitegija, kes tegelikult mitte midagi ei tee.
“Ooo, meil on süüa, oi, meil on suppi ka,” mitte just üks-ühele, aga sarnase lausega tuli eile Annabel koolist. Ehk siis: küpsetasin eile kooki ja tegin suppi ka, mis oli täiesti mõttetu tegevus. Esiteks, see oli kuradi hea ja lihaline supp koos klimpidega. Ma armastan klimbisuppi ja klimpe veel enam. Tavaliselt teen klimpe topeltkoguse, et ennast süüdimatult neist täis süüa ilma, et keegi peaks ilma jääma. Minu vajadused on alati kõige olulisemad, seda teavad ilmselt kõik. Egoist, pessimist. Mis -ist ma veel võiks olla? Igatahes, supp oli maitsev ning nõudis aega tegemiseks. Ei olnud nii, et kallasin purgist potti ja lisasin vett ka. Täna sööb seda suppi igatahes meie Latte.…
-
Lapsed on näljas ja ma ise olen jälle seeni söönud…
“Mida su vend seal jälle sööb? Ahaaa, andsid talle küpsist!” Naljast kaugel… Hagen on alati saama peal väljas… Ükskõik mida, aga ta on valmis kas või mööda lauajalga üles ronima, et ka osa saada. Ammu juba ei saa suuremad ilma väiksematega jagamata rahus jäätist süüa või isegi mitte pulgakommiga maiustada. Pildiltki näha, et meie pesamuna ronib kõige nelja jalaga Alexanderile selga, et saada ka jaole. Ta tahab kõike- saab ka. Täna jagas Albert näiteks talle küpsist ning hiljem kakkus Hagen venna käest õuna. Sekundiks ei saa ka neid jätta, sest talle pakutakse kõike: mänguasjadest toiduni. Hommikul degusteeris Hagen näiteks koos vennaga praemuna. Jah, vitsutas nagu vana mees põsed punnis ja…