Elu
-
Väikese inimese rõõm.
Vana aasta läks ja uus tuli ning kõik läheb vanaviisi edasi. Kas just jõuluvanalt, aga kingituseks sain keraamilise grilli. Väikesel inimesel on suured soovid: kunagi unistasin aastaid (!) KitchenAid miksrist ning oma 30. sünnipäevaks selle ka endale kinkisin, juba aastaid olen soovinud endale keraamilist grilli ja lõpuks selle ka sain. Olin hästi põhjaliku eeltöö ära teinud ja tahtsin vaid ühe kindla tootja grilli ja selle ma ka lõpuks sain. Kõigile ütlen, et Lauri kinkis, aga tegelikult kinkisid selle mulle Lauri ja mina ise: fifty-fifty ning aus mäng. Gardestis oli peale jõule kogu kaup -20% ja sellise suure asja pealt oli see kõva sõna ning lihtsalt tuli võimalust ära kasutada. Jah,…
-
Ma olen valetanud, teist paljusid petnud…
Lõpuks ometi on jõulud ametlikult läbi. Pesen-kasin-koristan-TEEN SÜÜA! Ma reaalselt vihkan söögitegemist, sinna alla ei liigitu magustoitude tegemine, sest magustoidud ei ole söök. Seekord oli siis plaanis kaks magusrooga: mandariini-vahuveini tarretis mascarpone ja vahukoorega ning panna cotta pohlamoosiga. Seda viimast pidin tegema lõpuks 4x koguse, sest esimene kahekordne laar hingati siin kodus lihtsalt sisse: 12 portsjonit kadus nii, et arugi ei saanud ning ma lootsin seda pakkuda veel külalistelegi- mis seal siis ikka, teine laar veel. Kellele siis ei meeldiks vahukoor ja suhkur?! See teine magustoit jällegi nägi ajakirjas palju ahvatlevam välja, aga maitses nagu oleks käärinud mahlast kokku keeratud. Pettumus missugune! Paljudele kinkisin enda tehtud rummiga leotatud jõulustolleni. Pidavat…
-
Albert laulab ja röögib
Tavaline hommik ongi selline. Alexander on veel pildilt puudu, aga reaalsus ongi selline, et nad kõik on minu juures voodis. Albert on hakanud laulma: omas keeles, aga viis on täiesti olemas. Nüüd ongi nii, et üks kahest, kas ta parasjagu joriseb mingit viisijuppi või siis röögib- tal ongi laias laastus kaks äärmust, ta ongi must või valge. Hagen on jällegi vanarahu ise- üks kõige muhedamaid noormehi meie majas. Käisin eile ühe projekt raames kodust väljas ning õhtul koju tulles ootasid mind ees rõõmsad lapsed ja röökiv Albert. Ta lihtsalt karjus kõigi ja kõige peale. Lihtsalt, nii suur rõõm oli koju tulla ja olla. Ma olin nii väsinud, et ei suutnud…
-
Mida ma siis üldse oskan?
Mida ma siis üldse oskan? Tehnilisest võtmest vaadatuna ei oskagi ma hästi teha mitte midagi. Natuke seda ja natuke toda ja ongi kõik. Need mõtted tekkisid lihtsalt Märt Avandi monotükki vaadates. Märt rääkis, kuidas ta mitte midagi tegelikult teha ei oska ning hakkasingi siis mõtlema, mida mina oskan- mitte midagi. Lapsi oskan teha, nemad on mul päris hästi välja kukkunud. Härra Hagen on ametlikult 10 kuud vana ja teeb silmad ette oma vanematele vendadele-õele: ta oskab juba ennast mõningate sõnade näol verbaalselt väljendada ning ta pea-aegu kõnnib. Esialgu on ta meie nähes teinud 4 iseseisvat sammu küpsisele toetudes, aga seda iseseisvust lisandub päevadega. Albert hakkas kõndima näiteks 1,4 aastasena. Hagen…
-
Veroonika
Olin kindel, et meie ellu ei lisandu mitte ühtegi naist. Olin kindel, et mina saan olla see üks ja ainus alfaemane, aga elu tahtis teisiti. Pean pereelu toimimise nimel aktsepteerima isendit nimega Veroonika ning temaga ma võistelda ei suuda ei omaduste ega väljanägemise poolest. Meestele ju suured isendid meeldivad ja Veroonika on suur, kiire ja võimas. Piinlik tunnistada, aga mulle meeldib ta ka. Veroonika on siis meie temperamentne ja suure südamega (3,6l) auto. Sõitsime eile maalt koju ja Alexander küsis, miks meie autol nime ei ole. Ta teab väga hästi, mis on auto mark ja puha, aga vot, miks ei ole nime nii nagu meil kõigil. Ei osanudki midagi talle…
-
Usaldus
Ma ei tohiks sellest rääkida, aga ometigi tahan jagada. Eks ma endale hakkan nüüd sellega auku kaevama, aga no, mis teha… Selleks kulus liialdatuna tervelt sada aastat, et leida endale see õige hambaarst, see õige, keda usaldad ja keda ei karda. Hambaarsti juurde minek on olnud lapsepõlvest saadik nii ebameeldiv ja halb kogemus, mille põhiliseks põhjuseks oli alati see, et haiget tehti. Hambaarstid on vist nagu günekoloogidki, kelle juurde minnakse alles suures hädas. Julgen öelda, et “minu” hambaarst on parim. Jah, ta tegutseb siin kolkas, aga tal on kabinet ka suurlinna paneelmajas. Nüüd olen ligi 5 aastat tema juures käinud ja tõenäoliselt käin surmani. Esimene hambaarst, kelle juurde ma ei…
-
Siis, kui sind üle lastakse…
Ma ei saa aru, mis inimestel viga on: elementaarne oskus suhelda puudub. Mind on lastud korduvalt üle, lõdva randmega kohe ja nii, et tekib selline emotsioon, et ise ka enam aru ei saa. Tegime suvel remonti ning koos sellega tuli ka väikeseid elektritöid teha. Meil oli varasemalt üks kontakt, kes rääkis millalgi suure suuga, et tema oskab kõike teha: kohe nii kõva vend, et kapist ei pea voolu välja lülitama, et tema oskab kohe särisevate juhtmetega tööd teha. Terasmees. Sai siis sellele terasmehele kirjutatud ja küsitud, kas ta saaks tulla jne. Ma ei kirjutanud talle mingisus´gust ilukirjanduslikku juttu-konkreetne küsimus, mis ootas vastust. See oli siis suvel, vastust ootan tänaseni. Kohe…
-
Läheb hullemaks
Miks ma kirjutan nii negatiivselt, kas kõik on ikka korras? Tänan küsimast! Ei ole korras ja läheb järjest hullemaks. Tänane öö oli pehmelt öeldes äge: kella järgi ärkasin kõigest 6 korda ning enda mäletamist mööda istusin näiteks kella kahest neljani üleval: feissbuuk, insta, tik-tok… Lisaks sellele siis veel 5 ärkamist- sellised lihtsamad. Panin öösel näiteks pesu pesema: ei, ma ei lülitanud vaid masinat käima vaid korjasin musti riideid mööda elamist kokku… Ikka täismäng! Alexander jäi täna lasteaeda viimata, sest ma ei jõudnud. Oleks võinud ju ikka ennast voodist välja sundida, aga ei suutnud. Võtsin juba ennetavalt äratuskellagi öösel maha. Albert röökis täsituuridel öösel paaril korral ja see ajas üles Hageni.…
-
Haistmine ja alpi kann
Mul on mingi värk lõhnade tundmisega. Tegelikult on see probleem olnud terve elu, aga viimasel ajal on hakanud intensiivistuma. Olen ülitundlik kõigele, mis lõhnab, haiseb, lehkab. Albertit ootama jäädes ei kannatanud ma enam näiteks hakkliha praadimise haisu ja see on siiani nii. Võin kilomeetrite, ok, liialdan, kaugusele tunda, et keegi suitsetab või kusagilt on liginemas keegi, kes pole ammu pükse pesnud. Käisin täna poes ning tundsin juba ukselt, et asi on hapu: keegi siin poes pole pesemas käinud ning kae õudu, mul oli au olla järjekorras tema sabas. Hea küll, ta oli suht leebe näide pissi ja mustuse lõhnade segunemisest lisaks juurde veel sörtsuke higi. Leebe, aga minu jaoks kaugele…
-
Standardid
Leegin mööda elamist ringi ja mind saadab hais, mis meenutab okset. Ei saa aru, kust see küll tuleb, aga kõikjale, kuhu lähen mina, seal on ka hais. Kõhutõbe meie majas olla ei tohiks ning mõte hakata pärast söömist oksendamist esile kutsuma on ka jäänud ainult mõtteks. Pealegi, ma ei ole veel täna ise söönudki… Mis seal siis ikka: lõpuks tuli meelde, et Hagen lasi väikese lonksu okset minu särgi peale. Täpselt kaeluse äärde- sinna silmad ei küündi, sest lott jääb ette. Lõualott. See ei olnud isegi okse vaid lihsalt selline väike lonksuke maosisaldist, mis haises lihtsalt nii, nagu oleks orav mulle loti vahele ära lõpnud. Seda, kuidas lõpnud orav haiseb,…