Elu,  Emotsioon,  Lapsed

Väikese inimese rõõm.

Vana aasta läks ja uus tuli ning kõik läheb vanaviisi edasi. Kas just jõuluvanalt, aga kingituseks sain keraamilise grilli. Väikesel inimesel on suured soovid: kunagi unistasin aastaid (!) KitchenAid miksrist ning oma 30. sünnipäevaks selle ka endale kinkisin, juba aastaid olen soovinud endale keraamilist grilli ja lõpuks selle ka sain. Olin hästi põhjaliku eeltöö ära teinud ja tahtsin vaid ühe kindla tootja grilli ja selle ma ka lõpuks sain.

Kõigile ütlen, et Lauri kinkis, aga tegelikult kinkisid selle mulle Lauri ja mina ise: fifty-fifty ning aus mäng. Gardestis oli peale jõule kogu kaup -20% ja sellise suure asja pealt oli see kõva sõna ning lihtsalt tuli võimalust ära kasutada. Jah, see oli kingitus minule, läbi mille saavad maitsta teised häid roogasid, aga see oli midagi, millega mängin mina ning mis on minu… Nagu KitchenAid miksergi… Ma pole veel näinud, et keegi seda peale minu kasutaks. Nüüd mul polegi enam midagi sellist, mida ma endale tahaks või mida kindlasti vaja oleks…

Ma reaalselt vihkan söögitegemist, aga grillida ja küpsetada võiks ma iga kell. Tänagi haisen ma ülepeakaela nagu oleks ise grillilt maha astunud. Kusjuures, olen eelarvamustega suhtunud grillitud paprikasse, aga päriselt, see on nii hea!! Kuna meil siin paprikat jagub, siis usun, et lisaks sukiinile saab seda siin grillitud kujul veel mõned päevad. Ei tohiks vist reklaami teha, aga meil siin Nõo supermarketis (Konsum) on üldjuhul ikka igapäevaselt allahinnatud tooteid ning mina ei häbene, et käin ja skoorin ning kohe koju jõudes grillile löön. Grillitud või lihtsalt elusal tulel küpsetatud kraam on ikka kordades maitsvam kui ahjus tehtu… Vana-aasta õhtul tuli sealt näiteks 6h küpsenud seapraad ning plaanis on varsti kala suitsutada.

Kui paljud meist söövad selleks, et elada, siis mina reaalselt elan selleks, et süüa: hindan väga head toitu ja häid maitseid- neid ehedaid. Kui tiramisu, siis klassikaline, kui panna cotta, siis ikka vahu- ja kohvikoorega. Söömine peab olema nauding ning pakkuma elamust. Siinkohal tuleks vist ära mainida, et jõuludest kuni tänaseni on meil kulunud 8,4liitrit kohvi- ja vahukoort ning 700g suhkrut panna cotta valmistamiseks- nad hingavad seda siin sisse ja mina hingan ka, sest see on nii siidine ja hõrk. Lauri ütleski täna kuidagi, et ma võikski jääda oma tugevate külgede juurde ja siis arendada nendele toetudes oma arenemist vajavat serveerimisoskust. Ehk siis, mingi suvalise küna sisse vist ei sobigi kõike keerata… Noh, mida ma siin kodus nii pühalikult serveerin, kes sellest lugu peab? Sass keerab panna cotta koos moosiga taktitundetult segamini ja see näeb välja nagu öök ning Albert on meil lihtsalt…. Albert?

Albert on meil… Albert! See pilt sai tehtud tugeva suurendusega, aga hetke oli vaja ju jäädvustada. Nojah, ja mina ju ei keela ka ning lasen lastel teha mida tahavad. Noh, asi see siis laudlina puhtaks pesta, ega mina seda pese, ikka masin! Albert on meil gurmaan number üks, kes on alati esimesena platsis, kui söömiseks läheb. Isegi siis, kui lauda alles kaetakse on Albert esimesena koha, valib endale koha ja istub ning degusteerib kõike esimesena ning lauast lahkub ta alati viimasena, sest ta naudib kogu protsessi… Nojah, kui meie olime juba söönud, siis Albert jäi nautima ja nagu näha, siis tegi ta seda põhjalikult. Vähemalt ei karjunud.

Mina hakkan küll kohe vist karjuma. Hästi vaikselt, sest pisikese uurimistöö tähtaeg on 20. jaanuar ja mina pole veel algustki teinud. Ettekanne teema põhjal on tehtud ja materjali on palju, aga selleks, et nüüd mingi asjalik 10 lehekülge kokku kirjutada, pole lihtsalt jaksu. Lisaks sellele, on eelkaitsmine ka veel enne seda ja ma olen segaduses, et mida ma siis nüüd üleüldse lisaks grillimisele ja panna cottale tegema peaks.

Korgiks lahti veini ja hakkaks ikkagi kirjutama… Väikese vine alla jookseb jutt kõige paremini ja seda kõige valutumalt.

Jätke vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.