Sageli on nii, et iga postituse juurde ei oskagi õiget ja tabavat pealkirja välja mõelda. Enamikele postitustele tahaks lihtsalt kirjutada “Elu”, sest see siin ongi elu selle kõige ehedamates värvides. Mina näen elu värvilisena. Must on ka värv, eksole? Polegi pikalt kirjutanud, sest… Tabasin ennast mõttelt, et ma olen jaganud liiga palju: liiga palju lastest, liiga palju oma elust ja olemisest, et olen hakanud mõtlema, et ehk ei pea, aga jagatud mure on ju jagatud ning rõõmgi peaks saama suurem ning tegelikult ma elan siin ennast kirjutades suuresti välja, et ventileerin ja maandan ning siis on hommik jällegi õhtust targem ja jõuab kätte aeg, kus tekivad kahetised tunded. Pealegi, vahepeal…

Tahtsin juba eile kirjutada, aga silm vajus kinni enne soovi realiseerimist. Hetkel on elukorraldus selline, et Lauri mõnuleb E-R kusagil Tallinnas: tööpäevad lõppevad umbes kell neli/viis ja edasi on lebo ilma meieta. Üldjuhul käin mina ka tööl, lihtsalt see nädal on olnud natuke erilisem. Ma siin kujutasin ette, et see võiks olla päris tore nädal pisikeste poistega koos, et saame tiksuda omas rütmis, omade reeglite järgi, aga ikka on paar pealtnäha tühist asja selle nädala ära rikkunud. Hagen väljendab minu meelsust praegu kõige ilmekamalt. Udustasin meelega tausta ära, et dekoreeritud aknaklaas tähelepanu tähtsamalt eemale ei juhiks. Mulle ei meeldi, kui arvatakse, et ma vajan jubedalt abi ja mulle tuleb rõõmu…

Sass tõi koolist tuulerõuged ning nendega nakatus ka Albert ning ikka täpselt nii, et hoidsin hinge kinni, kas koorikud tulevad õigeks ajaks ja hoidsin pöialt ja varbaid, et haiglasse mineku ajaks enam punne juurde ei tekiks. Napilt mahtusime ajaaknasse. Esimesel päeval täitsime pabereid ning teisel läksime haiglasse tagasi söömata-joomata. Mina muidugi sõin kohusetundliku kodanikuna hommikul vara kõhu täis, kallasin kohvi sisse ning alles siis tõstsin magava Alberti voodist, pakkisin ta otsemaid riidesse ning viisin autosse. Eelmisel õhtul olime igaks juhuks kõik söödava silma alt ära tõstnud, sest ei tea ju, milliseks see hommik kujuneb. Jõudsime vaevu meie palatisse tagasi, kui juba tuli keegi meid lasteintensiivi viima. Albertile Dextor ninna, väike…

Maraton on läbi. Lähen nüüd tööle uuesti kaheksa päeva pärast ja kokku on kuu lõpuni jäänud ei rohkem ega vähem kui neli tööpäeva. Lõhkusin tööl käia nii, et reedel tundsin reaalselt, et kui laupäevast valvet vahetatud ei saa, siis viskan ennast keset parkimisplatsi pikali ja hakkan nutma- iga mu keharakk karjus väsimusest vaba päeva järele. Ja ma sain selle, läbi suure häda ja pika otsimise. Huvitav on see, et kui valvet müüa, siis leiab soovijaid küll, aga vahetada on keeruline. Õnneks hea kolleeg tuli vastu ja sain selle ühe õnnetu valve lükata kuu lõppu. Ega see vahetamine ka lihtne ole, sest ma ei saa ju päris iga päeva vastu vahetada…

Viimaste päevade jooksul tunnen, et insuldist pole enam palju puudu, sest selle äärele suudab mind viia ei keegi muu, kui minu armas Alexander ning lisaks temale mõned ekstrad argipäevast. Alexanderi klassijuhataja jällegi iseloomustab teda, kui rahulikku, sõbralikku, püüdlikku ja abivalmist poissi, kes tahab olla hea ja sõnakuulelik… Arvab, et Alexander elab koolist kaasa saadud pingeid kodus välja. Võibolla. Ma ei tea, mina näen õhtuti hoopis teistsugust Sassi ning meie saame siis tunda ja näha pingetest laetud väikest Alexanderit. EI teagi, kellele kaasa tunda. Annabel andis teada, et leidis spordihoonest ka kadunud tossu üles… Albert ja Hagen kallasid orbeezid laiali. Kes veel ei tea, siis need on pisikesed vees paisuvad terakesed.…

Kust tuleb armastus? Hakkasin eile peale tööd köögis süüa tegema: paneerisin liha ning seisin juba pikemat aega pliidi ääres. Ühtäkki hakkas Albert toas söögitooli kallal nihverdama. Need on suured ja rasked seljatoega toolid, mida ühel kolme aastasel pole just kõige kergem punktist A punkti B sikutada, aga Albert oli järjekindel. Poisi silmad läikisid kavalusest ning lõpuks jõudis ta läbi raskuste tooliga kööki minu juurde. Ma ausalt arvasin, et ta üritab midagi köögi kapi pealt kätte saada, aga ta lükkas hoopiski tooli pliidi ette, sirutas oma pisikese näpu tooli suunas ja ütles: “Istu! Ma almastan sind!” Almastma ja ammastama tähendab siis tema keeles armastama. Mitte üks teine suurem pärdik ei tulnud…

Eesriie langeb. Ma pole viimastel päevadel suur asi inimene olnud. Siinkohal siis kirjutan, sest nii on minu jaoks kergem, ma ei taha küsimusi, sest mul ei ole endalgi vastuseid, ma ei taha teatud teemal rääkida- isekas nagu ma olen, ainult minu vajadused ja minu soovid. Ma tean seda, aga siinkohal tahan, et minu soove austatakse. Ei mingeid küsimusi ja ei puuduta seda teemat, kui tahan, räägi ise, jagan ise. Miks sellest siia kirjutada, kui see ei jää privaatseks? Sest ma ei oska rääkida, aga jagamine pidavat koormat kergendama, ma siis kirjutan… Käisime Albertiga lastekliinikus. Aasta emana olin järelkontrolli unustanud ning poolest aastast sai siis aasta-poolteist… Seekord vahetasin arsti, mitte seetõttu,…

Kell on pea-aegu kuus. 6.20 on äratuskell, aga minul on “Wendsday” teine episood juba vaat, et vaadatud. Pettumus Annabelile- talle meeldib seda ja “Sturm der Liebe” minuga koos vaadata. Ei mingeid kommentaare. Käisin Albertiga lastekliinikus. See ei olnud valik, see oli miski, mida ei saa valida. Albert seekord ei karjunudki väga palju, ainult siis, kui keegi võõras ähvardas oma kohaloluga lähedale tulla, et progress seegi… Veel oli Albert kohutavalt häiritud kampsikust, sest sellel olid nööbid ja talle ei meeldinud see. Juba kodus üritas seda seljast kakkuda ning jätkas vaikselt ja sihikindlalt selle tegevusega ka haigemajas. Peale traumeerivat kogemust tahtsime Alberti sööma viia, aga Lõunakeskuse CHI töötajad ei suvatsenud poole tunni…

Kas see aasta saabusid jõulud teisiti? Ma ei tea, aga jõulutunnet küll ei ole- võibolla on selle tunde tekkimise jaoks vaja aega, aga aega ei ole ja ümberringi toimuv röövib tegelikult selle tunde tekkimise võimalusegi…. Haigekassa maksab omadele tulemustasu (“jõulupreemia” on sõna, mida pole heaks tavaks enam kasutada, see on põhimõtteliselt sama, et idanaabrite juures ei tohi kasutada sõna “sõda” selle kohta, mis toimub teadagi, kus) ning see on nii banaalne, et puuduvad sõnad ilmestamaks olukorda. Janno ja Maarja saaks selle summa eest hingata mõemad 4 kuud ja natuke jääks ülegi, selle summa eest saaks osta insuliinipumpasid I tüüpi diabeeti põdevatele lastele ja täiskasvanutele, selle summa eest saaks… Ainuüksi selle…

Olen varasemalt nalja visanud, et varsti helistab meile lastekaitsetöötaja, sest müratase on aeg-ajalt ülepiiriliselt kõrge. Üleeile siis saabuski kätte see aeg, kus helises telefon ning kae õudu, oligi lastekaitsetöötaja…. Meid olevat märgatud ning seetõttu siis ka see kõne. Meid ootas kingitus. See polnud seotud väidetavalt lasterikkusega, lihtsalt taheti tunnustada tubliduse eest. Milline on tubliduse mõõdupuu, see jäi saladuseks. Igatahes ootas meid suur karbitäis head ja paremat meie pere suurtele ja väikestele Husqvarnalt. Aitäh! ❤️ Vot, lastekaitsespetsialist võib helistada ka hea pärast, polegi nii lootusetu see olukord. Väikesed ja suured marakratid on rahul ning saadavad tervist ja rõõmu kõigile.