“Sa tahtsid ta ära tappa! Ma tean küll! Sa tahtsid ta püksi pista ja ära tappa,” karjus pisarais Alexander ja hoidis pihus oma Siutsut – oma kaisukat. Lõhkusime jälle rallit sõita ja radade valimise vahele tavatseb Alexander Annabeli asjadega sigatseda: topib tagumiku alla õe lõualiigeste jaoks mõeldud soojakotti, loobib tema voodist patju ja hõõrub oma pepuga Annabeli padja otsas ning sõna ei kuula. Lubasin Annabelile, et võib võtta Sassi kaisuka ja selle endale püksi pista. Ülepiiriliselt sõge Alexander oli karistuse äärel: Annabel tormas tema tuppa Siutsu järele ning tagasi tuppa naastes siis juba vennas nuttis. Asja pärast. Pole juba paar õhtut lastega mänginud. Eile olin öösel tööl ja puhkasin kodusest…

Kirjutasin eile õhtul ühe postituse ja salvestasin selle mustandina. Seda ma ei avalda, sest seal on puhas emotsioon, puhas mina ise, valus tõde ja alasti kistud reaalsus. See on postitus, kui mask langes eest. Eilne päev oli raske. Albert karjus ja kiskus minus esile kõik. Käisime taastusravil ja edulugu eile ole – kõik on kirjas tegelikult eilses avaldamata postituses. Olime täna taaskord Kliinikumis, arst oli rahul Alberti reieluupeade luustumisega. Tal on luustumishäire, aga hakkab juba ree peale saama. Röntgenis olid nii toredad töötajad, eriti üks noormees, kes oli Albertiga nii nunnu, et mul süda sulas. Albertil ei sulanud midagi, tema nuttis. Tagasiteel autosse mõtlesin, et võtaks talle R-kioskist ühe kõrremahal,…

Lubasin iseendale, et sellest tuleb üks positiivne postitus ja siin ma nüüd siis olen.. Ma püüan leida rõõmu, et poisid on mähkmevabad, ehkki tegelikkuses näeb see välja nii, et kusiseid riideid jagub kõikjale, päriselus haiseb pesukorv uriini järele, trussikuid leiab diivani eest, selle tagant, alt ja pealt. Kusiseid. Kuna nädalavahetus möödus peamiselt pesu menetledes ja koristades, siis juhtus nii, et haarasin magamistoa põrandalt pihku ühed pealtnäha puhtad pisikesed bokserid, arvasin, et ehk need siis kukkusid käe vahelt maha, aga päris kindel ka polnud ning nuusutasin. Jah, ma tean, et vandusin endale, et mitte kunagi enam ei nuusuta ühtegi asja, jah, ma tean. Jah, need olid kusised. Kui loll õpib iseenese…

Olen juba korduvalt avaldanud soovi, et poistele oleks vaja mudakööki, aga see mõte ja soov köitsid ainult mind ennast. Üleeile õhtul ajasin välja ketassae, akutrelli ja tikksae ning kõiksugu jääkidest ja juppidest tegin siis poistele mudaköögi. Jah, seda on vaja veel täiendada ning lõpuks tahaks selle ka üle värvida, aga see sobib juba praegu mängimiseks. Kõige rohkem rõõmu tunneb sellest hetkel Sass… Ja mina olen enda üle ikka nii uhke, sest esimest korda elus tegin tööd ketas- ja tikksaega ning poistele näib ka poolik tulemus meeldivat! Ma ei saa mitte midagi sinna parata, et mulle meeldib trimmerdada ja et mind tõmbab pahteldama ja lihvima, saagima ja ehitama. Hübriidnaine. Juhtusin kusagilt…

Ilustamata. Eile õhtul mängisin koos Sassi ja Annabeliga ülemisel korrusel arvuti taga rallit, Albert toimetas koos meiega, Lauri käis pesus ning lesis voodil ning Hagen rallis lihtslat ringi. Kell oli siis midagi kümme läbi. Mingil hetkel tormas vinguv Hagen märja pluusikäeisega meie juurde, kakkusime selle tal seljast ja jätkasime igaüks oma tegevusega, ehk siis kolm meist mängisid, Albert vaatas pealt ja Lauri ei teadnud elust midagi. Aeg oli magama minna. Sassil on igal õhtul vaja alati enne magama minekut süüa ning nii ta siis tatsaski kööki ja tuli suure röökimise ja jooksuga üles tagasi. Ka kõige unisemad, vanemad ja apaatsemad liikusid alla nii nagu jalad võtsid. Sass oli selleks ajaks…

Viimased päevad ja ööd on olnud päris rasked. Albert. Iga kord, kui lasteaiast koju tuleme jagab õpetaja meile päevast ääretult positiivset tagasisidet: poisid on olnud nii tublid, kõik on potti tulnud, suuremaid konflikte pole olnud, teevad kaasa ning magavad ja söövad hästi ja siis me tuleme koju… Eile näiteks oli kodus situatsioon, kus kogu pere oli köögis ning kõik tahtsid midagi. Albert viskas mingil hetkel karjudes põrandale. Kujutage nüüd ette ühte kolmepoolest, kes täiest kõrist üürgab nii, et põrand märg ja tatti voolab. Mingil hetkel tõusis ta püsti ning suure röökimise saatel hakkas ennast juustest kiskuma ja lööma. Võtsin lapse sülle, silitasin ja sügasin selga, püüdsin vaikselt rahustada, et kõik…

See emadepäev oli kuidagi teistmoodi, sest seekord tundsin, et minu peale oldi mõeldud: Axel oli aiast poolnärtsinud tulpe ja nartsisse kitkunud ning neid vendadega jaganud, lisaks veel poest mulle śokolaadi ja nätsu ostnud, Annabel oli joonistanud mulle põleva draakoniga kaardi ja Lauri oli see, kes organiseeris mulle suure karbi Raffaellot ja hommikuse äratuse kogu kambaga kell 9. Ja nii oli see mul esimest korda. Vidukil silmadega tahtsin kogu selle soorituse ka pildile püüda. Mul on suva, et pilt on nagu on, aga siin sees on emotsioon ja see hetk on väärt talletamist. Pisikesed poisid ulatasid lahkelt lilled ning Albert jäi Raffaello kommide ootuses mulle voodisse. Annabel küsis, kas ma ikka…