-
Põgenemine
Põgene palju tahad, ükskord saab ta su kätte nii või teisiti. Punusin eile patse nii, et küüned kihilised ning ikka selleks, et täna konverentsile minna. Konverentsi kuulasin ja vaatasin täies mahu ja kogu oma ilus veebist- lokid olid asja ette! Ma olen positiivne, üdinisti positiivne. Sass tuli teisipäeval koolist koju, maandus diivanil ja jäi multasid nautima. Mingi hetk köhatas mehike korra ja siis natukese aja pärast kostus teinegi köhatus. Mõtlesin siis, et teeks testi, sest laupäeval saime teada, et Sassi klassijuhata on positiivne. Tegin testi ja tegin teise veel, sest ei suutnud uskuda oma silmi- Alexander on positiivne. 4.oktoober on teadupärast Alberti sünnipäev ning seekord juhtus siis nii, et pidasime…
-
Terror
Täna oli see öö, kus otsustasin, et nüüd aitab ja vaatan, mis numbreid siis kell ka lõpuks näitab. Kell oli 2.48 ning selleks hetkeks oli terror kestnud juba terve igaviku ning meeleheide ja ahastus suurenesid iga sekundiga. See oli selline tunne, et ma ei tea, mida ma oleksin valmis tegema, et see kõik lõppeks. Rõdule magama minema, terrassi alla kaevuma, üheotsapileti Austraaliasse ostma? Ükskõik mida, ükskõik kuhu. Albert kukkus õhtul mulle kaissu magama ja ma mõtlesin, et olgu siis nii, las olla temalgi mõni helge hetk. Sellele õndsale hetkele eelnes muidugi sõge röökimine- voodis ja põrandal karjumine ei millegist ning mingil hetkel, kui suutsin ta voodisse saada, kukkus ennast pahupidi…
-
Imeline.
Uued tuuled tõid meile uue elurütmi. Väikesed poisid said paar päeva lasteaias käia, kui juba olid küljes sõbrad nohu ja köha. Me siin kangelaslikult jätkasime rütmiga, kus tuli poisse lasteaeda harjutada ja ise tööl käia. Nohu tuli ja läks, aga köha jäi. Albert ja Hagen köhivad teist nädalat järjest ja eile saabus siis see päev, kus tuli tööl sõita poole päeva pealt tagasi koju. Sain rahulikult tööl olla ei rohkem ega vähem, kui 40 tundi ja natuke peale. Imeline, lihtsalt imeline! Ma olen antibiootikumiusku inimene. Mida iganes, öelge, mõelge- jätke enda teada. Ei huvita. Keegi Hagenile määranud ei ole, aga vaatan, et Alberti kõrvalt tallegi Ventolini anda ei tee paha…
-
Kuidas läheb?
Eile oli siis see päev. Kui Sinult küsitakse Sinu arvamust, seda, kuidas Sa ise tunned või mõtled, seda, kuidas läheb, mida tahad, siis ole valmis, et küsija teab ise paremini, mida Sulle vaja on, kuidas Sul läheb ja mis Sinu jaoks hea on. Ma tunnen, et kaotan kontrolli iseenese üle, sest teised teavad minust paremin, mida ma vajan, mis mulle hea on. Võõras inimene võtab mult õiguse mõelda, tunda ja arvata, mis mulle hea on. Võõras inimene teab ja ütleb, võõras inimene otsustab. Minu üle, minu asemel. Ja see ei sobi mulle. Ma ei taha nii. Ma ei taha olla vangistatud, ma olen vaba. Milleks küsida minu arvamust, kui Sa…
-
September
September on meie kõigi jaoks väheke uutes värvides: Alexander koolis, väikesed poisid lasteaias ning Annabelil on käsil muusikakooli lõpetamine, mina käin tööl ja üritan koos Lauriga kohaneda uute väljakutsetega. Täna oli siis selline päev, kus mulle jõudis kohale reaalsus, et ma jäängi vist lasteaias käima.. Albert hoiab minust iga keharakuga kinni ning muus asendis ja olukorras nutab ja karjub Albert ennast ribadeks. Hagen seevastu on nagu pudrukuul, keda jätkub kõikjale ja kes võtab kõigest viimast. Täna näiteks otsustas ta lasteaias kõik käeulatuses olevad mänguasjad laiali loopida. Distantsilt tabas mind näiteks puust klots otse pähe, mille järel ma otsustasin rühmast lahkuda. Albert jäi röökima ja pudrukuul ei lasknud ennast segada enda…
-
Midagi olulist!
Olen jätnud siia kõige muu melu kõrvalt kirjutamast midagi väga olulist: Alexander läks vahepeal kooli. Ilm oli muidugi esimese septembri kohta imeline: vihma sadas ning kiskus vägisi kapist kasukat haarama. Pidulik õues pildistamine jäi ära ning selle asemel tulevad millalgi klassikalised aulas tehtud pildid. Alexander teatas mulle, et tema on nüüd rõõmu koolipoiss! Rõõmu on tal need päevad tõesti jagunud, sest seda elevust ja sädet silmist läigib kaugele ning kooli läheb ta hea meelega. Ütles, et tal on maailma parim õpetaja. Loodan, et seda vaimustust jagub järgnevateks aastateks! Alexanderi aktus oli oluline sündmus ka Annabelile ning tunuds ülekohtune teda titevalvesse jätta- kutsusime Mamma väikeseid poisse valvama ja läksime kolmekesi Alexanderi…
-
Kaos
Lähen teisipäevast tööle ning meil on lasteaeda harjutamise ja lasteaiaga harjumisega kiire. Ütleks nii, et minu ilus elu sai reedega läbi ning pean hommikuti tänu kõigele normaalse inimese kombel äratuskella järgi tõusma hakkama. Käisime põgusalt lasteaiaga tutvumas ning reedel jäime väheke pikemalt. Hagen ja Albert lähevad ühte rühma- sõime. Hagen on nagu musirull, kes võtab kõigest viimast. Hommikul vitsutas väike inimene koost teiste omasugustega helbesuppi süüa. Jah, lugesite õigest. Ma ise imestasin, et kuidas see puder teil nii vedel on, aga siis selgus, et ei olegi puder, neljaviljahelvestest keedetud piimasupp. Kas seal ka piima oli, ei tea. Veel ei tea ma, kuidas see maitses, aga Hagenile igatahes meeldis. Albert seevastu…
-
Imelise elu lainel.
Avastasin eile Alexanderi käsivarrelt paaripäevase sinika. Sinikas ise oli umbes minu sõrmeotsa suurune ümmargune laik. Kust said? “Kukkusin,” kõlas vastuseks. Mingi hetk märkasin sama suurt ja värsket laiku Alexanderi õlavarrel. Ma olen varem oma elu jooksul taoliseid siniseid laike näinud ning mingit muud võimalust siin olla ei saanud, kui et ta on endale neid ise teinud. Nii ma siis küsisingi otse. Annabel kõrvalt noogutas ja ütles, et jah, ta on näinud, et Alexander teeb neid endale ise. Õhtuks tekitas mehikene endale veel ühe värske sinika juurde, et kaks sinikat kõrvuti on ikka parem kui üks. Homme on esimene september, Alexanderi jaoks esimene koolipäev ja esimene päev, kui ma teda meikima…
-
Elu
Alustan millegi naljaka, siira ja armsaga. Laupäeva hommikul tõusin voodist ja astusin kogu oma ilus terrassile. Ilu: öösärgis, värskelt voodist tõusnuna, juukse pealae peal krunnis ja loomulikult segamini magatud ja turris. Lauri sahmerdas midagi õues ja ma läksin teda tervitama ja niisama vestlema ning nõjatusin kogu selle tegevuse tegemiseks üle terrassi ääre. Veelkord: kogu oma ilus. Meie naabrimees astus järsku õue, viskas muheda naeratuse saatel käppa ja nii me siis tervitasimegi. Mul oli nii piinlik, et katsin näo kätega ja häbenesin. Ütlesin, et mul on nii piinlik, et ta mind nägi öösärgis ja sassis juustega nõiana. Selle kõige peale hakkas Lauri kõrvalt naerma ja teatas: “Ma olen juba harjunud!” Nagu…
-
28.08
Miskipärast ei ole pilve jõudnud kõik pildid, mis täna klõpsinud olen. Siin on tänasest ainult paar pildikest Albertist ja Hagenist ning ongi kõik. Suvi hakkab otsi kokku tõmbama ja patt oli tänase ilmaga kodus passida- pakkisime terve pere (seekord siis ka Lauri) kokku ja võtsime suuna Peipsi poole. Eelmine kord Peipsi ääres oli nii sekśikas, et väike värin oli sees, et kuidas siis seekord hakkab olema. Albert oli täna väga tubli poiss! Saime endale privaatse liivariba kõrkjate ja puude vahel ja tõsiselt, see oli puhas luksus! Üks seltskond kõndis sealt korra läbi, aga ka nemad otsisid privaatsemat nurka ning eemalt selle ka leidsid. Nii vahva oli, kuidas Albert võõraid nähes…