Elu,  Emotsioon,  Lapsed

September

September on meie kõigi jaoks väheke uutes värvides: Alexander koolis, väikesed poisid lasteaias ning Annabelil on käsil muusikakooli lõpetamine, mina käin tööl ja üritan koos Lauriga kohaneda uute väljakutsetega.

Täna oli siis selline päev, kus mulle jõudis kohale reaalsus, et ma jäängi vist lasteaias käima.. Albert hoiab minust iga keharakuga kinni ning muus asendis ja olukorras nutab ja karjub Albert ennast ribadeks. Hagen seevastu on nagu pudrukuul, keda jätkub kõikjale ja kes võtab kõigest viimast. Täna näiteks otsustas ta lasteaias kõik käeulatuses olevad mänguasjad laiali loopida. Distantsilt tabas mind näiteks puust klots otse pähe, mille järel ma otsustasin rühmast lahkuda. Albert jäi röökima ja pudrukuul ei lasknud ennast segada enda tähtsate toimetuste juures. Lähen neile poole üheks järgi. Igatahes oli Alberti meeleheitlikku nuttu kuulda lasteaia väravateni.

Vabadel hetkedel üritan ilusatest ilmadest koos lastega viimast võtta, aga neid vabu hetki ja ilusaid ilmu jääb järjest vähemaks.

Siin eelmisel nädalal jalutasin poistega õues. Hagen üldse ei lase ennast millegist segada. Näiteks ei sega teda, et tõenäoliselt võivad need põske topitavad alõtśad olla ussitanud. Teda ei huvita, sest kõik, mis vähegi ei karju rändab põske ja kui maitseb hea, siis võtab veel teisegi.

Huvitaval kombel suutis ka Albert endale õuna leida ja asus seda protestimata järama. Albertil on raske tahkemate asjade söömisega, aga see õun oli päris pehme- sõin sellest järele jäänud osa ise ära. Albert ei saa hakkama näiteks liha närimisega, kui just liha pole talle mikroskoopilisteks tükikesteks lõigatud, sest lihased, mida on vaja mälumiseks, on nõrgad ja väsivad ruttu. Toores porgand on tore, aga Albertile on see liiga kõva pähkel.

Lasteaiatrallist tingituna ei ole Albert eriti huvitatud õues midagi enam tegema. Lauri ütles, et laupäeval oli ta näiteks õues karjunud või siis ainult süles istunud. Liivakast ega liumägi ei kutsunud ega ahvatlenud. Ääremärkusena olgu siis mainitud, et mina olin juhtumisi tööl…

Ja töölt tulles ootasid minu väikesed mind niiviisi- kõik neli! Ja siis rabelesid Albert ja Hagen süle pärast. Albertil nõuab seda lähedust kõige rohkem, Sass tahab sädistada enda tegemistest ja Annabel tahab lihtsalt olla seltskonnas ja rääkida, Hagen tahab sülle ja maha, sülle ja maha..

Alexander on enda jaoks avastanud muusika. Maitse on hea: lemmikuks on saanud Maroon 5… Kui muud kaasa laulda ei oska, siis “ooo-ooo-oooo” tuleb ikka.

Kuna Albert lasteaias hommikul streikis ja suu sisse mitte tilkagi ei võtnud, siis tegin siin sooja söögi valmis ja panen kohe jahtuma, et minna ja nad lasteaiast ära tuua. Frikadellisupp enda tehtud frikadellidega.

Kiiruga üks ilus pilt õhtusest taevast ka siia lõppu. Pidevalt on nii kiire, et kirjutada nagu ei jõuagi, et siis kokkuvõtvalt ja lühidalt, pealiskaudselt ja kiiruga- tüüpiline mina.

Jätke vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.